Pahainimese pesa

Wordpress, here I come!

2007-03-15T00:36:00.000+03:00

Tegin oma Wordpressi konto juba kurat teab kui kaua aega tagasi, aga ümberlülitumine takerdus mitmetel põhjuselt - põhiliselt siis mu enese liigse kannatamatuse ja viimase aja kohati hullumeelse töötempo tõttu.

Aga nüüd siis - ka mina, Pahainimene - Wordpressis.

http://pahainimene.wordpress.com/

Ja siinkohal luban pühalikult oma sõprade-tuttavate ja muidulugejate ees, et püüan edaspidi märksa usinamalt postitada. Aamen. Vi see... juhhei.

Vi mis iganes :P

Ärge uskuge.

Naistepäevast

2007-03-08T17:06:00.000+03:00

Kesse ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise :D
Täna on Rahvusvaheline Väga Hea Välimusega ja Kuradi Tarkade Naiste Päev!
Ja pea meeles seda elumotot: Elu EI TOHIKS olla teekond hauda, eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem- külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: "Issver, milline reis!!!" Ilusat päeva!

PS: Tähh Virgele laheda tervituse eest!

PPS: Minu tütar sai täna Madise käest lilli, ja mina ei saanud!!!! Maris arvas, et ilmselt sellepärast, et mind ei olnud kodus. Persse... Viimane kord kui tööle lähen :P

PPPS: Nähh, juhtitigi tähelepanu, et tegelikult sain ma selle töökäigu käigus ühe taime - mitte küll lille, aga ikkagi. Kiivi on palju maitsvam ka kui üks keskmine krüsanteem. Aitäh Toomasele Tiritamme :)

Mina ja minu arvamus

2007-03-08T15:46:00.000+03:00

Tunnen ennast eilsest saadik nagu oleksin sattunud sarja "Meeleheitel koduperenaised". Täpsemalt sellesse kohta, kus kõik puitpäised idioodid lõpus mahehäälse monoloogi saatel ninapidi moraalihunnikusse surutakse. Millegipärast on nüüd elus vist kätte jõudnud see koht, kus pean midagi oma arvamuse kohta ja selle väljendamise kohta selgeks õppima :S Aga mida siis, krt võtaks, sellest ma küll aru ei saa :/
Õnneks ei paista see ainult minu probleem olevat... Kui eile Ordu foorumisse sisse logisin, avastasin õudusega, et sinna oli viimase kolme vahelejäänud päevaga tekkinud säherdune kirglik diskussioon, et ehmatas ära. Teema sai alguse tegelikult hoopis millestki muust, aga mis antud teemaga haakudes kõlama jäi, oli üks: on ikka nõme küll, kui alati on keegi, kes ütleb, kuidas asjad on. Samas ei saagi organisatsioonis paljude oluliste asjade puhul teistmoodi - lõppematu demokraatia hakkab ju toimimist segama ja lõpuks peab olema keegi, kes kraani kinni keerab.
Aga sõprade ringis? Olgem nüüd ausad, tavaliselt on seltskonnas alati vähemalt üks, kes kõike kõige paremini teab. Siin sõltub ilmselt palju sellest, kuidas on jõujooned paika pandud, et kas ülejäänud hoiavad moka maas, kas puhkeb kirglik diskussioon, või mis iganes veel. Ma olen üsna kindel ka selles, et ei ole olemas sõpru, kelle arvamused milleski lahku ei lähe. No ja siis?

Kogu selle pika pläma peale tahan ma vist öelda, ennast korrata riskides - igaühel on õigus oma arvamusele. Vähemalt olen mina kõigile oma tuttavatele ja sõpradele sellise õiguse by default andnud, küsimata, kas nad seda tahavad või vajavad. See arvamus on neil ka siis, kui see minu arvamusega kokku ei lähe, ja neil on täieline igavikuline ja lõppematu õigus seda väljendada. Miks peaks ma solvuma, kui kellelegi ei meeldi nt "Sin City" ja ta kaifib hoopis, mai teagi, "Dirty dancingut"? See, et ma arvamust ei jaga, või lausa vastupidi, ei tähenda ju midagi muud peale selle, et mina arvan teisti. Ja miks ei võiks kaks inimest mõnest asjast eriarvamusel olles siiski hästi läbi saada? Retooriline küsimus.
Ja kui tohib, siis ma jätan endale ka õiguse reageerida asjadele - ka teiste arvamustele - niimoodi, nagu ma seda terve oma elu teinud olen: rahulikult. Rusikatega vehkimist ja räuskamist ei maksa minult oodata. Sõbrad peaks ju seda teadma.

... vol. 2

2007-03-02T13:17:00.000+03:00

Kohtasin eile üht vana tuttavat, keda polnud aastaid näinud. Nad tegelevad labradoride kasvatamise ja aretamisega, palju auhindu ja sigailusad oomad ja puha. Hiljuti kolisid Kaberneemele, kus on paremad võimalused, aga koerad, kavalad nagu nad on, pääsevad vahel ka metsa vahele. Kus siis üks hea jahimees kolm neist lihtsalt maha lasi. Aitäh tublile eesti mehele - seadus ju ei luba koeral üksi metsas joosta tõepoolest.

* * *

Paar päeva tagasi põles Kiisal maha üks maja, inimesed õnneks pääsesid eluga. Aga sisse põles kaks foksterjerit... Tegemist oli Roosi kenneliga, kust ka meie Pipi pärit on... ja tema ema oli üks neist, kes sisse jäi.

Kui ilusaks see sea-aasta veel minna saab?

...

2007-03-01T20:23:00.000+03:00

http://koera.meeste.net/2007/02/kuidas-sa-visid.html
ma väga loodan, et see konkreetne sitapea ja kõik värdjad nagu tema saavad ühel hetkel elus täpselt seda, mille nad ära on teeninud - nad on üksi, õnnetud ja kõigi poolt mahajäetud. Ja mitte keegi kurat ei tule selle halastava süstlaga.

Pagana pihta... et kui sa "sweet zombie Jesust" ei kummarda, siis on su spirit level kohe alla keskmise? No ma ei tea...

2007-02-05T20:50:00.000+03:00

This Is My Life, Rated
Life:	7.6
Mind:	7.3
Body:	6.1
Spirit:	5.2
Friends/Family:	6.8
Love:	9.1
Finance:	8.5
Take the Rate My Life Quiz

Varraku pooleli jäänud sarjadest

2007-01-24T21:37:00.000+03:00

Sattusin (vi noh, mis sattusin, läksin ikka täitsa teadlikult, isegi kalendris oli kirjas) teisipäeva õhtul Apollo Kirjandusõhtule, kus Mario Kivistik ja Juhan Habicht rääkisid Martini “Troonide mängust”. Päris huvitav oli, üldist juttu fantasy’st ehk isegi rohkem kui kõnealusest raamatust, kuna Habichtil polnud romaanivõistluse tööde vahel lugemiseks lihtsalt aega saanud. Kui tõtt tunnistada, olen mina asjade sellise käiguga isegi väga rahul, kuna Martin on enivei kergelt ülehaibitud. Aga see selleks.

Vahva oli see, et kohal oli ka Krista Kaer, kes Habichti kerge torke peale pooleli jäänud sarjade kohta sõna võttis ja teatas kokkuvõtlikult järgmist, mis peaks iga fantasy-sõbra rõõmust hüppama panama J

G. R. R. Martin – ilmub kõik, mis on ja mis tuleb.
Robin Hobb – tulevad kõik üheksa raamatut (The Farseer Trilogy, The Liveship Traders Trilogy ja The Tawny Man Trilogy). Nentis ka, et nõudmine Hobbi järele on ikka veel suur. Tõenäoliselt antakse esimene raamat ka uuesti välja, sest kõik ülejäänud tulevad originaalkujunduses.
Frank Herbert – “Düüni” eellugusid välja ei anta, sest see on rämps.
Roger Zelazny – Amberi-lugude järgmist viit ei tule, sest need on väga palju nõrgemad kui esimesed.
Anne McCaffrey ja Michael Scott Rohan – sarju ei jätkata, sest nende teoste vastu tundis huvi ümbes 500 inimest, järelikult ei ole suuremat publikut.
Orson Scott Card – selle kohta ütles Habicht, et ta ise loobus, kuna vajuvad ära.
Lois McMaster Bujold – uus tulija.
Sergei Lukjanenko – Dozorid on praegu otsustamisel. “Peegelduste labürint” läks hevasti, ilmselt ei olnud see see, mida Lukjanenkolt oodati, eriti peale filmi.

Vaat siuke lugu.

Muusast...

2007-01-11T14:11:00.000+03:00

Igal pool on juba kirjutatud, mis ma siis ikka enam... Lisan lihtsalt, et võttis ikka verd, higi ja pisaraid küll. Ja hulgaliselt ülikalleid ja taastumatuid närvirakke, otse loomulikult. Järgmine tuleb ilmselt kah raskelt... ja ülejärgmine.. ja siis veel number peale seda. Aga siis läheb ehk juba kergemaks - asjad loksuvad paika.
Kes veel ei tea, siis lugegu:
Muusa, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Eesti Postimees ja veel kord Eesti Postimees ning muidugi Kivisildniku blogi.

Ja tellige inimesed, tellige!!!

Kui kellelgi on sellist oivalist lugemismaterjali nähes raske alustada, siis võin soovitada, millest: minu isiklikud lemmikud on Kivisildniku "Eesti vaalad vajavad kaitset", Tristan Priimäe "Põhja konna kõhus", Dagmar Reinolti "Võlur filmimaailmas", Liisa Triin Vurma lugu Dracula filmiplakatitest, Kirke Erti "Muusikamaitse", Mammuti koomiks, Tanel Veenre lugu meisterkuduja Marust ja Anu Aaremäe intekas Marek Strandbergi ning Anu Lensmendiga karusmahkadest. Sellele viimasele annab loomrõivlejate liikumise vaatepunki lisamine veekl eriliselt sürri hõngu :D
Ja teate - kui lugeda ei viitsi, vaadake pilte! Ausalt. Jube ilusad/lahedad. Rebane võitis absoluutselt kõigi südamed.

Little touch of H. P. P. Lovecraft

2007-01-03T18:16:00.000+03:00

Uus raamat, mille kallale asusin on ikka kohe hea. Tõlkimine läheb lausa ludinal ja ei olegi veel igav hakanud, nagu tavaliselt töö mingis faasis ikka juhtub. Tegelikult olen muidugi veel üsna alguses, aga kuna olen jõudnud loo juba eelnevalt läbi lugeda, siis tean juba ette, et seekord tüdimust ei tule - "Alaizabel Grey" on lihtsalt liiga hea. :)

"The Haunting Of Alaizabel Cray is a Gothic horror/fantasy about an alternate Victorian London overrun by the wych-kin, daemonic creatures that have rendered the city uninhabitable south of the river, and which stalk the streets after dark. When Thaniel Fox, a young wych-hunter, finds a mad girl wandering the streets in the middle of the night, he is moved by pity to take her home; and in doing so, he becomes embroiled in a plot that reaches into the highest levels of government, and into the darkest depths of the wych-kin's world," kirjutab autor oma kodulehel tutvustavalt ning keda huvitav, võib sealt ka väljavõtteid leida.

Väike tõlgitud lõik ka, et asjast aimu anda.
Võibolla oli ta uinunud, võibolla mitte. Seda oli raske öelda. Libisedes otsekui lutsukivi üle teadlikkuse pinna, ei teadnud ta, kas oli tõesti und näinud või vaid korraks tukastanud, kui uuesti äkilise hirmuga silmad avas.
Üleval laes oli midagi.
Alaizabeli hingamine peatus paanikas. Toas oli pimedamaks läinud, ta oli selles kindel. Varjud olid tihenenud ja lämmatanud kogu valguse, ning oli läinud nii külmaks, et hingeõhk paiskus õhku kiirete pilvekestena. Kuid isegi selles pimeduses suutis ta näha veelgi mustemat varju, üüratut laeni küündivat kogu, mis seisis voodijalutsis ja kummardus tema kohale, klompi keha võtnud pimedust, millest hõngus pahatahtlikkust. See võimatult suur, laialivalguv, näota, õõvastav ja liikumatu kohalolu halvas ta hirmuga.

Tegin kah tarotti...

2006-12-22T17:48:00.000+03:00

You are Judgement

Happiness, Content, Joy.

Judgment is related to the Hebrew letter Shin, which is fiery and spiritual. A break from the past, going forward.

With Fire as its ruling element, Judgement is about rebirth or ressurection. The idea of Judgement day is that the dead rise, their sins are forgiven, and they move onto heaven. The Judgement card is similar, it asks the resurrection to summon the past, forgive it, and let it go. There are wounds from the past that we never let heal, sins we've committed that we refuse to forgive, bad habits we haven't the courage to lose. Judgement advises us to finally face these, recognize that the past is past, and put them to rest, absolutely and irrevocably. This is also a card of healing, quite literally from an accident or illness, as well as a card signaling great transformation, renewal, change.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Ikka hämmastav, mida pühade-eelne vaba päev inimesega ära teeb :S
Koristamise vahele muudkui toodab plogi. Kui varem siin mõned virisesid, et miks sa midagi ei kirjuta, siis nüüd võin ilmselt oodata poste, et ära palun - jummala eest - enam kirjuta! :P

Cuteness overdose :)

2006-12-22T14:03:00.000+03:00

Selle lingi saatis mulle Madis. See on lihtsalt liiiiga nunnnuu :)

Seal on veel palju väga vahvaid pilte. kui tuju pahaks läheb, siis vaadake:
http://www.flickr.com/photos/specklet/sets/72157594204828139/

Tolkieni "Lõpetamata lood" jõudis siiski jõulumüüki :)

2006-12-22T13:34:00.000+03:00

Ei osanud oodatagi. Tegelikult, kui aus olla, oleks ma tahtnud selle kallal veel rahulikult pool aastat nokitseda... (siitkohalt vihane altkulmu-pilk Oopi suunas).
Aga on, nagu on. Nüüd ta siis olemas ja mina igatahes olen ülevoolavaks materdavaks kriitikaks valmistunud... :P

Cake or Death

2006-12-17T14:20:00.000+03:00

Tegin eile oma rabalemiste vahele pausi ja vaatasin üle jupi aja Eddie Izzardi “Dressed to Kill” show-d. Algus oli nagu ikka, veidi veniv, aga kui see mees* end soojaks on lobisenud, siis… :D Ta on ikka täiesti super…
Kui jutt jõudis erinevustelt Briti ja Ameerika filmide vahel lõpuks kosmosereiside, kivide ja kollideni, naersin ma juba nii, et pisarad jooksid. Madis, Maris ja tema sõber, kes samas toas “Futuramat” vaatasid, põrnitsesid mind nagu idiooti (loe: kadedalt), aga mis mul sellest :)
Izzard on tõesti ebasündalt hea… Soovitan absoluutselt kõigile, võtab pinged maha sama hästi kui… noh, see teine asi, mida üldselt väga heaks stressimaandajaks peetakse ;)

* Transust Briti stand-up koomik

Mõni tekstinäide ka, aga mitte kosmosest ja kollidest, sest seda lihtsalt peab ise kuulma :) Ja tegelikult kõlab see kõik hoopis paremini teda laval vaadates, kui kirja pandult.

Anglikaani kirikust:
“Vicar, I have done many bad things." "Well, so have I." "Well, what should I do?" "Well, drink 5 Bloody Mary's... and you won't remember.”

* * *

Anglikaani kiriku loomisest:
And Henry VIII, a big hairy king, went up to the Pope and said, "Mr. Pope! I'm gonna marry my first wife, then I'm gonna divorce her. Now, I know what you're gonna say, but stick with me. My story gets better. Second wife, I'm gonna kill her! Cut her head off. Ah, not expecting that, are we? Third wife gonna shoot her. Fourth wife, put her in a bag. Fifth wife, into outer space. Sixth wife, on a rotissamat. Seventh wife, made out of jam..." and the Pope is saying, "You crazy bugger! You can't do all this, what are you a Mormon? It's illegal. What have you been reading? The gospel according to St. Bastard?"

* * *

Inglastest Ameerika filmides:
We play bad guys in Hollywood movies. Take, for example, "The Empire Strikes Back" from the Star Wars trilogy. The Death Star is just full of British actors opening doors and going, "Oh... I... oh..." "What is it LeftTenant Sebastian?" "It's just the Rebels, sir... they're here." "My God, man! Do they want tea?" "No, I think they're after something a bit more than that, sir. I don't know what it is, but they've brought a flag." "Damn, that's dash cunning of them."

* * *

Relvadest Ameerikas:
The National Rifle Association says that, "Guns don't kill people, uh, people do." But I think, I think the gun helps. You know? I think it helps. I just think just standing there going, "Bang!" That's not going to kill too many people, is it? You'd have to be really dodgy on the heart to have that.

Stooriteller... riili :D

2006-12-16T16:12:00.000+03:00

You scored as Storyteller. The Storyteller is in it for the plot: the sense of mystery and the fun of participating in a narrative that has the satisfying arc of a good book or movie. He enjoys interacting with well-defined NPCs, even preferring antagonists who have genuine motivations and personality to mere monsters. To the Storyteller, the greatest reward of the game is participating in a compelling story with interesting and unpredictable plot threads, in which his actions and those of his fellow characters determine the resolution.

With apologies to Robin Laws.

Storyteller

90%

Character Player

80%

Tactician

55%

Casual Gamer

50%

Specialist

35%

Weekend Warrior

30%

Power Gamer

20%

What RPG Player (Not Character) Type Are You?
created with QuizFarm.com

Sõpradest

2006-12-15T17:37:00.000+03:00

Istusime tol õhtul, kui Madis Soomest tagasi jõudis, ja veinitasime jällenägemisrõõmus :)
Igasugustest asjadest oli järsku jube palju räääkida, nagu oleks kolme päeva asemel kuu aega lahus olnud. Naljakas.
Igatahes oli natuke juttu Soomest, ja siis veidi rohkem ordust ja mängust. Ja siis veel natuke rohkem ordukatest ja mängust. Ja veel natuke muudest asjadest, mis on kahe eelmisega tugevalt seotud. Siis sai vein otsa ja tuli magama minna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt jäi mulle järgmiseks päevaks kusagile ajukäärude vahele kinni mõte sõpradest ja sellest, mis on minu puhul õieti see miski, mis paneb mu ühtede inimeste külge kinni jääma. Ja kuidas võib juhtuda nii, et alguses väga lahedast ja paljulubavast tutvusest saab ajapikku vaid pealiskaudne sõprus ja vastupidi, esmapilgul täiesti mittemidagiütlev inimene võib järjest enam südame külge kasvada?
Ja need mõtted ei kao meelest ära ka. Mõtlesin siis, et panen kirja kõik, keda ma vähem või rohkem oma sõpradeks loen, ja miks. Oeh. Jajah, ma tean küll et mõned teist juba irvitavad, et vaat kui naiivne, onju? Muidugi. Kohutavalt keeruliseks muutus järsku selle piiri tõmbamine, et kust läheb joon sõbra ja lihtsalt hea tuttava vahel…
Mis siis õieti eristab sõpra tuttavast? Olulised asjad, mida oled nõus talle usaldama? Aja hulk, mis sa oled nõus temaga koos olemiseks oma niigi nappidest varudest kulutama? Kui palju – ja kas üldse – sa oled nõus ise tema muresid kuulama? See, kas temaga koos on võimalik vaikida ilma ebamugavust tundmata? Või on sõber see, kellele sa ei karda ka ebameeldivaid asju otse välja öelda, ja kes ei vihka sind hiljem sellepärast? Keegi, kellega koos võib muretsemata maskid ja rollid unustada, ja olla mina ise? Mina ka ei tea. Alguses tundus jube lihtne, aga mida enam asjade peale mõelda, seda keerulisemaks muutub :(
Teine asi, mis mind oma nimekirja tehes nimesid üles kirjutama ja siis üha jälle maha tõmbama sundis on see, et mõne puhul ma ei teagi, kas tema loeb mind oma sõbraks või ei. Aga – on see oluline? Kas sa saad pidada oma sõbraks kedagi, kes sinu kohta nii ei arva? Kui tõmmata paralleel armastusega, siis kahtlemata: vastamata armastus olevat palju sagedasem tunne kui vastastikune. Aga vastamata sõprus? Tekib selline imelik natuke kõhe tunne. Mina arvan küll, et ta on sõber, aga tema äkki ei arvagi nii? Õuh. See oleks siis tegelikult nagu armumine, aga mitte täie rauaga, vaid kuidagi mõistlikumalt. Aga kripeldama ajab ikka, et mis kui...
Tegelikult on vist ikka nii, et asi on lõpuks selles isikliku kiindumuse ja armastuse hulgas, mis sa oled nõus kellelegi pühendama. On need, kes lähevad korda ja need, kes ei lähe. Nii? Aga kuidas siis üldse teha vahet sõprusel ja armastusel? Sõpru ju ka armastatakse? Kas on asi selles, et neid armastatakse kuidagi teistmoodi, või et lihtsalt vähem kui neid, keda armastatakse selle sõna kõige intiimsemas tähenduses? Oh, ja siis on ju veel perekond – vennad ja õed, ema ja isa, lapsed ja muud loomad. Kas armastus/sõprus pereliikmete vahel on veel mingi kolmas sort kiindumust?
Siis ma jõudsin oma mõtlemisega sinnamaale, et äkki see on minu mingi isiklik kiiks. Et ma ei suuda inimeste vahele piire maha tõmmata, et kes on kes ja kumb on Lenin. Et tegelikult see kõigi jaoks elementaarne. Arrghh.

Ja list on siiamaale pooleli...

Pill tuleb pika ilu peale

2006-11-15T13:12:00.000+03:00

Elu on ikka huvitav asi. Nagu meri, kus kõik käib lainetena - kord laineharjal, siis jälle põhjas. Et kui on rõõm, siis on ikka selline, et võtab hinge kinni, ja kõik läheb hästi. Ja kui läheb sitasti, siis ikka põhjalikult ja kõikidel rinnetel. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see vist isegi hea. Kõik kõik oleks ühtlaselt ära jagunenud, siis ei saakski ju vist põhjalikult õnnelik olla? Et mingi jama rikuks alati puhta rõõmu ära? Aga teisest küljest ei saaks siis ka kohe surmani õnnetu olla, sest ikka oleks mõni väike rõõm, mis nööri kivi küljest lahti lõikab ja päris põhja ei lase... Mh. Keeruline.
Tegelikult järele mõeldes mulle vist meeldib selline maailmakord rohkem, mis on nagu meri.

Ammu pole niimoodi naernud :D

2006-11-13T13:55:00.000+03:00

Stseen leiab aset peale pidu, kust Alex on Beatrixi ebameeldivalt vara koju toonud... mitte et lõbus poleks olenud - lihtsalt seltskond polnud piisavalt seisusekohane :P

Alex: "Ma läksin enne endast välja, anna tõesti andeks."
Beatrix: Beatrix ei paista temast enam üldse aru saavat
Beatrix: "Endast välja? Et sind vette lükati?" küsib arusaamatult
Beatrix: "Kui ma oleks uneski aimanud, ma ei oleks..." siis meenub talle, mis Lana selle kohta oli öelnud. "Sa oleks võinud ju meiega kaasa tulla."
Alex: "Ei, mitte sellepärast. Ilmselt sellise peo tõttu."
Beatrix: "Oh."
Alex: "Kaasa? Riideid vahetama?"
Beatrix: hakkab nagu midagi ütlema, aga muudab siis meelt… ja naeratab.
Beatrix: "Jah.. kas sa ei oleks tahtnud mu riideid vahetada," küsib süütu näoga
Alex: Vaatab suht jahmunud näoga.
Alex: nii lolli nägu ei ole sa vist tükk aega näinud
Beatrix: naerab korraks
Beatrix: astub Alexile paar sammu lähemale ja ütleb kergelt unistava tooniga: "Mulle oleks see nii meeldinud… " silitab käega üle oma kaela ja ja teeb pluusi kaks ülemist nööpi aeglaselt lahti...vihjates möödalastud võimalustele :P
Alex: jahmatus ilmselt kasvab
Alex: jõllitab otsa ja mõtleb, et kas see on mingi nali
Beatrix: pöördub siis Jacki poole ja sügab hobuse nina
Alex: neelatab
Alex: vaatab küll kaeluse poole
Beatrix: "Ma ei süüdista sind.. need tüdrukud olid… noh, tõepoolest… ahvatlevad," ütleb kergel toonil.
Alex: "Ma ju.. ma ei teinud nendega midagi!"
Beatrix: "Muidugi," ütleb veidi lohutavalt. "Aga ma natuke lootsin, et äkki minuga..."
Beatrix: vaatab maja poole ja köhatab siis. "Aitäh Jackiga aitamast."
Alex: "Sa oled liiga palju veini joonud..."
Beatrix: "Kahtlemata," on täitsa nõus
Beatrix: astub Alexile korraga väga lähedale, lükkab ta juuksed natuke tagasi ja libistab siis kätega üle ta näo ja rinna, alla puusadele välja... aeglaselt, kuube kõrvale lükates, väga keskendunult ja teadlikult
Alex: "Beatrix, sa oled purjus, ma ei... ma ei saa sind niiviisi kuritarvitada," kuid käed tahaks tõusta küll
Beatrix: turtsatab
Beatrix: "Head ööd." Kõnnib sirgelt tallist välja ja tagauksest majja, tagasi vaatamata
Alex: ta jääb sinna istuma.
Beatrix: kööki ilmselt kõigepealt… ja seal joob umbes liitri vett korraga
Beatrix: siis vaatab aknast, mis mees edasi teeb
Alex: too kõnnib edasi-tagasi talli ees
Alex: siis jookseb väravast välja hobust maha jättes
Alex: undab ka
Beatrix: Alex undab?
Alex: mitte ei nuta, aga on selline "õõõuuuuuUUUUU!!"
Beatrix: heh
Beatrix: see leevendab Beatrixi pahameelt päris korralikult :)
Alex: mõned koerad uluvad vastu

Sara Brightmani "Arabian Nights" sobis selle kõrvale kuidagi näpuganäitavalt otsesel kombel kuulata... :D

Ei saa mitte kirjutamata jätta

2006-10-30T17:04:00.000+03:00

Viimane mäng oli lihtsalt liiga hea :) Panen siis ühe lõigu üles.. vesistamiseks.

See on Quadir, saage tuttavaks.

* * *

Beatrix naeratas Johnile* põgusalt, pöördus umber ja tõmbas vanemate toa ukse enda järel kinni. Aknad olid juba ära parandatud, kuid kõrbenud põrandaplaatide väljavahetamine oli ikka veel pooleli. Toas oli tunda kerget lakihõngu. Kõhedusega meenutas Beatrix oma eelmist kohtumist Quadiriga sealsamas toas. Aga seekord läheb kõik paremini. Peab minema.
Ta istus voodiservale ja keerutas suurt rasket sõrmust mõtlikult sõrmede vahel, korrates omaette soovi, mis oli talle kõigi nende päevade jooksul juba pähe kulunud. Midagi ei lähe valesti, kinnitas ta endale julguse saamiseks.
Beatrix tõmbas sügavalt hinge, otsis sõrmusel üles koha, kust kaas lahti käis ja keeras. Tema üllatuseks ei tulnudki see päris maha – avanes vaid väike ava, kust hakkas välja immitsema sinakat auru ning enne kui tüdruk arugi sai, seisis Quadir oma helendavate silmadega tema ees.
"Quadir," ütles ta, olles hetkeks sõnatu.
„Oled sa nüüd valmis minuga tulema, kui ma su vanemad tagasi moondan?" küsis dzinn oma kummalisel kahiseval häälel.
"Mul on teine soov... kui sa oled nii lahke, et mulle veel ühe lubasid."
"Sa ei soovigi, et ma su vanemad tagasi muudan?" küsis dzinn pead natuke viltu keerates.
"See on seal sees," vastas Beatrix ausalt.
"Ma ütlesin, et ei otsi vigu siis, kui sa oma vanemaid tagasi soovid. Kui see muutub, siis ma ei saa oma lubadust täita."
"Quadir... kas sa tahaksid olla vaba?" küsis Beatrix peale hetkelist vaikust talle mõtlikult talle otsa vaadates. "Ma ei suuda uskuda, et selline elu kellelegi meeldida võiks... kuid ma ei tea ka dzinnidest kuigi palju."
"Sa pakuksid mulle enda asemel vabadust?"
Beatrix noogutas, pilku kõrvale pööramata.
"Vabadust enda kõrval?"
Tüdruk vaikis üsna pikalt, otsides sõnu, kuidas vastata. Peale kõige otsesema ei tulnud talle midagi pähe. "Seda ma ei saa. Ja miks tahaksid sa jääda minu juurde, kui... sa mind ei saa?"
"Ma olen kaua oodanud..."
„Quadir... vabana võid sa leida endale kellegi, kes... jagab sinu tundeid ja suudab neile vastata nii, nagu sa väärid. Mina seda ei saa. Sa oleksid õnnetu ja mina ka."
"Ei," ütles dzinn nagu see oleks enesestmõistetav. "Ma annaksin sulle kõik."
"Sa ei saa mulle kõike anda.. kõik asjad ei ole isegi dzinni võimuses."
Quadir vaatas teda arusaamatuses.
"Ma ei armasta sind, Quadir, ei hakka kunagi armastama. Sa oled hämmastav olend... aga mina olen inimene. Ma ei saaks elada ilma teiste inimesteta."
"Inimesed surevad. Sina minu kõrval ei sureks."
"Aga ma ei tahaks sinu kõrval elada - ma oleksin üdini õnnetu ja ma teeksin su elu põrguks. Miks sa tahad naist, kes sind ei armasta, rohkem kui vabadust?"
"Vabadusi on igasuguseid. Nagu ka vabadus olla sinuga."
Beatrix ohkas masendunult. See tundus lootusetu. "Hea küll, kui sa nii arvad. Kas ma võin nüüd oma soovi öelda?"
Dzinn vaatas teda vaikides oma helendavate siniste silmadega, Beatrix küsivalt vastu. "Olgu," ütles Quadir lõpuks ning ta silmad lõid korraks heledaks.
Kuid Beatrix kõhkles ikka veel, vaadates olendit veel mõne hetke üksisilmi, otsekui oodates, et see ümber mõtleb. Siis ta ohkas, langetas korraks pilgu ning dzinnile siis uuesti otsa vaadates ütles selge häälega: "Ma soovin, et hetkel, mil ma ütlen "tänan", lahkud sa siinsest inimeste maailmast üksinda ega tule ühegi kutse peale tagasi enne tuhande aasta möödumist ning et sinu lahkumise hetkel tühistuvad kõik Brechlenis ühesilmse Omari suu läbi vahendatud soovid. Tänan."
Quadirist kostus tume lõrin ja tema silmad lõid valgeks. Tuppa tekkis keeristuul, mis nende mõlema riided laperdama lõi. Beatrix ahhetas ja tõmbus dzinnist eemale. Vahepeal kadunud hirm oli tagasi.
"Kuhu sa mu saadad, õnnetu... Varjus pole muud kui deemonid, lumi ja surm!"
"Ma pakkusin sulle vabadust..." ütles tüdruk õnnetult, end vastu seina surudes. Quadir kõrgus keset tuba ja vahtis ringi nagu otsides, keda karistada. Beatrix nihkus hirmunult kaugemale, kõigest hoolimata sellele hirmsale olendile kaasa tundes. Tugevnev tuul paiskas toaukse lahti ja Quadir astus paar sammu, et välja vaadata. Kardinad lehvisid metsikult tuules.
Lootes, et John otse ukse taga ei seisa, tormas Beatrix seda sulgema, kuid toas pöörlev tuul oli liiga tugevaks muutunud.
"Beatrix!" kuulis ta Johni häält, ning nägi, kuidas noormehe vöö ots pikenes ning ümber trepi käsipuu väändus, kui ta talle vastu astus, et kätt ulatada, ise tormi tõttu peaaegu et õhus rippudes... Ilma selle kinnituseta oleks ta ammu vastu seina lennanud. Tänulikult haaras Beatrix väljasirutatud käest ja heitis pilgu üle õla dzinni poole.
Toas seisis kehastunud raev. "Te plaanisite seda koos!"
"Ei!" karjatas Beatrix halba aimates. John üritas teda tuulega võideldes toast välja tõmmata. Trepikäsipuu nagises ohtlikult pinge all paindudes. Beatrix haaras ka teise käega Johnist, ja järsku kõmatas uks kinni ning kõik oli vaikne. Nad olid koridoris.
"Mis juhtus?" küsis John.
Beatrix hoidis temast ikka veel kramplikult kinni ja neelatas siis. "Ma ei tea... ta vihastas."
"Lähme minu poole, kohe!"
Märgates siis järsku, et ta ikka veel kahe käega temast hoiab, lasi Beatrix kähku lahti ja kohmetus pisut. „Oh... vabandust. Kui ta möirgama hakkas... see oli hirmus. Ma kartsin, et ta võtab mind ikkagi kaasa."
Noormees tõmbas ta põrandalt üles. "Küsis ta vastuteene?"
Beatrix raputas pead. Ta ei suutnud uskuda, et asi oli nii hästi lahenenud.
"Lähme tõesti minu poole, seal on maagiline kaitse," kordas John.
"Ma pakkusin talle vabadust... ta ei tahtnud," ütles tüdruk ikka veel imestades. "Ma ei tahtnud talle seda teha." Ta vaatas suletud ust ja siis sõrmust, mille oli nende kummaliste läbirääkimiste käigus endale tahtmatult sõrme lükanud.
"Lähme," nõudis John.
"Ufura on siin," ütles Beatrix kõhklevalt.
"Õige jah.." hakkas noormees otsustaval sammul toa poole astuma, kus Ufura magas.
Beatrix läks talle paar sammu järele ja hetkel, kui ta peatus, et veel kord vanemate toa poole tagasi vaadata, kostis selja tagant tuttav kahisev hääl. "Kuna ma ei saa oma tasu pärast enam kätte, siis tuleb see täita enne."
Beatrix karjatas ja pöördus. Quadir seisis paari sammu kaugusel. Esimeseks reaktsiooniks oli oma tuppa tormata, kuid uks ei avanenud. Tüdruk vaatas paanikas ringi, nähes, et ka Ufura toa link lõgiseb, kuid asjatult.
"Ma esitan nüüd oma soovi," sõnas dzinn.
Beatrix vaatas talle otsa, hirmust hingetu.
"Ma tahan, et ta ründaks mind nii nagu oskab," osutas dzinn sõrmega Johnile. Tollele tuli see küll üsna ootamatult.
"Sa ei saa seda tahta!" karjus Beatrix. "Sa pead siit juba läinud olema!"
"Soov soovi vastu. Ma nõuan seda."
Beatrix vaatas ahastava näoga Johnile otsa ja siis tagasi dzinnile. Miks ei oleks võinud see jõle loom lihtsalt kaduda! Ta ei saanud lubada, et tema pärast jälle keegi haiget saab – ja seekord ilmselt oleks asi lõppenud palju kurvemalt.
"See on minu soov... ma ründan sind ise, kui sa kellegagi kakelda tahad," seisis ta Quadiri ette, silmad vihast lõkendamas.
"Ma soovin, et see oleks tema."
Siis meenus Beatrixile, mida von Walthof* oli tol ööl öelnud, kui dzinn teda esimest korda nägi. "John... ta saab rünnata vaid enesekaitseks," hõikas ta noormehe poole pöördudes.
"Sa saad oma vanemad tagasi kui ma seda teen," vastas too.
"Ta tapab su," ütles Beatrix veendunult.
Quadir seisas endiselt paigal nagu soolasammas, oodates. John istus koridoripõrandale rätsepaistesse ja tõmbas põuest välja kuldketi otsas rippuva suure smaragdi. Ta seadis selle oma riiete peale, südame kohale. Beatrix jälgis teda, süda hirmust vastu ribisid tagumas.
"Mida sa teed?" küsis ta ärevalt.
"Ma ei luba tal sind ära viia."
"Ma ei luba sul surma saada!"
"See viimine võrdub ju samuti surmaga!"
See avaldus pani Beatrixi õhku ahmima. Mitte praegu, ütles ta endale. Ma mõtlen selle hiljem.... "Sa ei tohi seda teha!" ütles ta otsustavalt ja pöördus tagasi dzinni poole. John jätkas endale kaitsekihtide ladumist.
"Tunned sa ennast seal koos deemonite ja surmaga paremini, kui oled ta tapnud?" nõudis Beatrix dzinni käest raevukalt.
"Julma vastu tuleb olla julm."
"Ma tahtsin su vabaks lasta!" pahvatas tüdruk vastuseks. "Kas see on julm?"
"Varjus tuhat aastat vaba olla? Seda sa ju mulle andsidki."
"Ma poleks sind vabana varju alla saatnud... " sõnas Beatrix ootamatult kurvalt.
"Soovi tagasi võtta ei saa. Mitte enne kui ma olen selle eest oma tasu saanud."
Tüdruk astus olendile lähemale. "Aga sina saad ju oma tasu muuta?"
"Mida muud sa pakuksid?"
Beatrix vaatas üle õla tagasi Johni poole. Too ajas võitluseks valmistudes oma hingamist rütmi. Ta viis pilgu tagasi, tõmbas hinge ja vastas pea kuuldamatult: "Ennast..."
"Kuidas? Ma pean ju lahkuma üksi."
"Jah... aga kas poleks parem lahkuda armastuse kui surmaga?" sõnas ta veelgi lähemale astudes, nii et peaaegu riivas teda. „Sa ütlesid, et oled kaua oodanud..."
"Et me oleks... üks, kui ma lahkun?"
Beatrix võpatas.
"Seda sa mõtled?"
"Ükskõik, kuidas sa seda nimetad," üritas ta häält ükskõikseks suruda. "Aga ma ei saa sinuga sinna kaasa tulla. Sa ei võta ka ju teda kaasa - ainult vihkamise ja teadmise, et sa ta tapsid. Sa ei saa ka mind kaasa - aga saad teadmise ja rõõmu, et ma sind armastasin..."
Quadir ulatas talle käe. "Sellega ma olen päri."
Beatrix vaatas teda kahtlevalt, nagu mingit trikki kartes, kuid võttis siis käest, kiirustades, nagu võiks olend veel ümber mõelda. Ta ei vaadanud selja taha.
"Ma soovin, et sa..." ütles Quadir hetkel, kui tema näo suunas vihises pistoda. Ta blokeeris selle välkkiirelt ning pingutuseta. "...veedaksid enne lahkumist öö minuga." Siis vaatas džinn järsult Johnile silma.
"Jah," ütles Beatrix kiiresti kiiresti, soovides paaniliselt, et see kõik oleks juba möödas.
"Jäid hiljaks, deemon," ütles noormees talle kartmatult näkku.
Beatrix pöördus, tundes ahastust. Quadir lasi ta käe lahti ning dzinni nägu moondus grimassiks. Maja täitus taas tormituulega.
"Ei!" karjatas tüdruk ja haaras olendil mõlemast käest. "Sa ei tohi talle viga teha!"
Dzinni jõud oli ebainimlik. Ta tõstis löömiseks käe ja Beatrix paiskus kõrvale, nagu poleks ta kunagi kinni hoidnudki. Ta tundis, kuidas John koondas kõik enda ümber olevad kilbid pistoda teramikule ja üritas seda kui piiki vastu seades lööki tõrjuda. Tüdruk surus end peapööritust tundes vastu seina. Kogu see kilpide rida aeglustas dzinni kätt vaid sekundi murdosaks ning John tõukas noa endast kõrvale, et löögi jõudu kõrvale juhtida. Jõulaine lõi ta õhku keerlema ja nii nuga kui enamus trepikäsipuust lendas pilbaste ja tükkide pilvena õhku. Hetke pärast avastas Beatrix avastab end vaibal maas, kivipuru ja tolmu sees. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Ülal polnud enam kedagi.

* Nimi muudetud :P

If i was... but I am

2006-10-12T22:44:00.000+03:00

Äärepealt oleks pannud siia ühe lollaka testi tulemuse, mille jällegi Jürka blogist leidsin, aga siis mõtlesin ümber. See test sakkis enivei. Aga ma leidsin seal ühe palju olulisema asja :P

You Will Die at Age 73

You're pretty average when it comes to how you live...
And how you'll die as well.

What Age Will You Die?

ähh... mainstream ;)

2006-09-08T23:40:00.000+03:00

If You Were Born in 2893...

Your Name Would Be: Vor Hana

And You Would Be: The Destroyer of Earth

If You Were Born in 2893

Täna :D

2006-09-07T15:08:00.000+03:00

Madis says: vaata ellviimast pilti
Sash says: :D
Madis says: peris karm nali... ma hakkax kyll kiljuma
Sash says: seda bätmäni ikka mõtled vi?
Madis says: mhmh
Sash says: muig
Madis says: jajah.. mille peale ma kiljuma ei hakkax, onju?
Sash says: :DD

Ja algab uus elu :)

2006-09-04T13:25:00.000+03:00

Veel viimased 12 päeva selles kontoris ja siis olen ametlikult jälle vaba nagu lind :) Vi nohh, mis lind... olgem ausad – tööd tuleb ju kahjuks edasi teha ja võibolla rohkemgi kui enne. Aga see on mõnusam töö. Ja mis kõige olulisem: keegi ei saa mulle enam suvalisel ajahetkel turja karata, et oma karjuvat ülimuslikkust demonstreerida.

Pean tunnistama, et kaks aastat siin firmas on minu jaoks olnud ülihuvitav kogemus. Ja seda kohe igas mõttes. Õppisin niivõrd palju uut inimeste ja suhete kohta, et tagasi vaadates tundub mulle, nagu oleks ma enne siia tööleasumist elanud mingis krdi Disney multifilmimaailmas, kus inimesed on kõik ilusad ja head, lilled, liblikad ja bambid kepsutavad ringi, lõvid magavad koos voonakestega ning harvadel hetkedel sissetungiv kurjus saab koheselt oma teenitud palga... mh. Avanesid lõpuks kõrges eas ka minu neitslikud silmad ja lõpuks nägin ka asju sellisena, nagu nad TEGELIKULT on :S Roosad prillid rebiti poolemeetriste geelküüntega mu abitult helesiniste silmakeste eest ja lömastati tikk-kontsaliste LaCroix disainkingakeste talla all...
Algus oli ju ilus. Ilumaailm ON ilus. Huvitav ka. Ja kujutate ju ette seda adrenaliinitulva, kui pead end asjast midagi teadmata reklaamikliendi valvsa ja kahtlustava pilgu all kreemi ja shampoonidzhunglist läbi murdma, orienteeruma huulepulkade ja ripsmedushide rägastikus ja ületama kosmeetiliste toorainete mädasoo... Huhh :D No see ammendas end umbes aastaga. Nüüd võib juba vasaku käega kirjutada kreemides peituvatest kantserogeensetest ainetest ja samal ajal hooletult erialaterminitega zhongleerides ökoloogiliste seepide tervislikkusest rääkida, sama ajal kui parem käsi ja suurem osa ajust UT teksti läbi töötab... või mängukroonikat kokku võtab :P
Ühesõnaga – kuna teemad jäid suures osas väga üksluiseteks, siis ammendas töö põnevus end minu jaoks suhteliselt ruttu. Kuid asja boonuseks on ülilahedad töökaaslased. Jaa, mul ei ole piinlik. Tõesti on lahedad. Muidugi mitte mingid inglid ja igaühel oma kiiks ka, aga kes meist oleks täiuslik! (Peale minu muidugi :P) Kindlasti on igaühel aeg-ajalt olnud sellised hetki, kui ei taha kohe kuidagi tööle minna – nii mul ka. Aga vähem kui kunagi varem, sest minna võis juba vahva seltskonna pärast. Näen juba neid ülestõstetud kulme, et ega töö pole sõbrannatamine ja me kõik oleme ju ikka oma ala profid ja jne jne jne... Aga kui ausalt, siis – I don´t care. Minu jaoks oli see hämmastavalt kombel vist siiski kõige olulisem selle töökoha juures. Ma tean, et see on ääretult ebatrendikas, ega olen siiani üritanud oma asjad niimoodi sättida, et teen tööd selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et tööd teha. Ja kui töö hakkab isiklikku elu segama, siis – goodbye! Tuleb leida selline, mis ei segaks.
Seekord siis juhtus aga teistmoodi. Ja kõik toimus nii krdi kiiresti, et ei saanud arugi, kui kogu kollektiiv oli juba ühtlaselt sügavas shokis ja lahkumisavaldused laual... Lühidalt kokku võttes: toimetuse 11st töötajast on paari-kolme kuu jooksul lahkunud 7, viimased 4 augusti viimasel nädalal ja kaks avaldust on selle kuu lõpus teadaolevalt veel tulemas... Karm. Ma ei tahaks laskuda siin väga sügavale sellesse sõnnikusse, mis momendil ümberringi toimub, aga pean siira imetluse ja sügava õõvaga tunnistama nende inimeste professionaalsust ja põhjalikkust, kes oma tulusa ja töötava firma idioodi sihikindlusega viimse kivini maha lammutavad. See on kõrvalt vaadates hirmuäratav ja õudne, aga omamoodi ilus – nagu oleks tegutsemas emake Loodus ise. Või Kuri Saatus ja Armutu Karma oma halastamatut tööd tegemas. Kujutan ette, et samasuguses õõvas ja imetluses seisid inimesed ka Tai randadel, kui hiidlaine tuli...

Remargi korras
Pean hämmastusega tõdema, et kunagi varem pole ma kohanud nii suurt hulka nii õelaid ja egotsentsilisi inimesi kui ilumaailm neid ette sööta suudab. See on tõeliselt fenomenaalne. Paneb mõtlema näiteks sellele, et kas inimese sisemine ja väline ilu on tõepoolest omavahel pöördvõrdelises seoses... Või kas kosmeetikatoodete liigtarbimine on ehk otseselt seotud inimese emotsionaalse intelligentsi ja käitumisoskuste drastilise langusesega...

Delirium tremens

2006-08-23T13:54:00.000+03:00

ma ei tea mida nüüd saab ma ei saa end ju pragude vahelt sisse suruda või saan ma ei ole ju proovinud KELL heliseb maja sisemuses nagu räägiks joonas vaala sees mobiiltelefoniga keegi keegi keegi ei tule no tuleks ometi aga ega tegelikult see mind enam ei huvitagi sest minu jaoks on tegelikult see kõik juba minevik nagu dinosaurused ja karl eduard sööt ja hobuniiduk ja arvelaud ja EMA kes niipalju kui ma mäletan istus kummargil oma laua taga ja klõbistas arvelaua nuppudega paberite sahisedes ja valguse langedes ta juustele ja kätele mis olid tegelikult meie elu arvestades üllatavalt hästi hoolitsetud, kuigi te ei kujuta ettegi kuidas võib pidev muretsemine KÄTELE mõjuda ja miks ka mitte sest eks me kõik elame ju oma käte kaudu kes vähem kes rohkem ja mõned meist surevad ka kui ei lähe õnneks või äkki see just ongi õnneks mine sa tea me oleme ju kõik nii erinevad nagu õhtused valgustatud aknad kui neid väljastpoolt vaadata siis on igaüks nagu PEEGEL mis peegeldab sissepoole ja kui sa pole ettevaatlik võib ta sind enda sisse imeda oi ei ma ei mõtle sellele praegu ma olen ise ka seal olnud ja see on jube ja ilus korraga soe ja külm ja kui veel tuul ah jah tuul TUUL keegi mees kirjutas oh ma ei mäleta kes see võis küll olla hemingvei või kafka või ei tammsaare see ei olnud vist bradburi milline fantasiline idee inimhingedest hirmust ega mina ei karda mul ei ole midagi karta keegi ei tea et ma siin olen ei aine ei vaim ei ei ei
STOPP
nad tulevad ma tunnen lähenevaid samme jah lehed sahisevad jalge all on NEIL üldse jalad oh issand ma ei tea suud neil on suured hambad ja kõverad konksus küüned nagu assassiinide mõõgad harali ja nad on kohe siin ja siin kuidas nad küll TEAVAD ära hinga äkki lähevad seekord mööda vahel on nad küll läinud äkki täna ka ma pean sellest välja pääsema kuhu ehk tänavale aga seal on nemad mina ja nemad nemad nemad jumal ma ei suuda enam miks sa ei aita mind kõiki ju aitad ja minu USK on tugev on küll ausõna aga ei sa lähed alati minust mööda nagu üksik hiline möödakäija magavast joodikust ma ei ole isegi enam joodik ahh... kõik need joogid mida ma kunagi joonud olen kannukaupa üle lõua alla valgub ja … märg on jah see on…
oh veri veri VERI see on lõpp nüüd tuleb karistus pääsemine lunastus ja ma olen vaba aga kas olen ei ma ei jõua enam nüüd küll ei jõua ei jõua nad on
siin

Teisipäeva õhtul kell 20.20 leiti Tallinnas Hobujaama 14 juurest tänavalt seni veel tundmatu mehe surnukeha. Välisel vaatlusel ei avastatud mehel vägivalla tundemärke. Surnu oli 45-50 aastane, 180-185 sentimeetri pikkune, kõhna kehaehituse, tumedate juuste ja suure ninaga. Seljas oli mehel must jope, tume triipudega pinsak ja punane džemper ning jalas mustad püksid.
(Väljavõte 29. mai 1997 Eesti Päevalehest)

Miks on asjad nii, nagu nad on?

2006-08-14T14:00:00.000+03:00

Millegipärast on nii, et kui juhtub midagi suurt ja olulist, on sellest pea võimatu kirjutada. Olen sada korda blogilehekülje lahti võtnud, et hakata kirjutama MütoFestist, kuid millegipärast ei saa. Aga tunne oli ju hea ja mälestus võimas...
Samasugune on lugu minu praeguses töökohas toimuvaga, mis oleks siis näide skaala teisest otsast, ehk siis säherdusi ilgusi juhtuvat teatavasti vaid politseikroonikas ja mehhiko seepides. Asud kirjutama, tõmbad kopsud õhku täis, kirjutad kaks esimest sõna ja... soss :(
Kas on asi ehk selles, et väga tugevad ja isiklikud emotsioonid lihtsalt ei anna ennast kätte - vähemalt mitte nii, et neid paberile saaks panna? Või on tegu hoopis sellega, et ükskõik kui palju tahta asjadest rääkida, ei tule tegelikult kirjutama hakates sõnad ja laused üldse sellisena paberile/ekraanile, kui nad peas tunduvad.

* * *

Teine asi, mis mulle muret teeb, on privaatsuse ja eetika küsimus: no kust maalt see siis blogis jookseb? Ühest küljest on see täitsa minu isiklik koht, kus ma saaks justkui avaldada oma täitsa isiklikku arvamust. Teisest küljest jälle on see ju vabalt veebis loetav igaühele...
Isegi rääkides asjades, mis mindd isiklikult ja sügavalt puudutavad, on need sageli ja enamasti seotud ka paljude teistega. Ja see pilt, mis mõnest minu juttu lugedes võib jääda, ei pruugi alati kõige meeldivam olla. Aga kas siis peab? Üks mu tuttav kehitas selle peale õlgu ja ütles: "Mis see sinu asi on? See on sinu arvamus... lase aga käia, mida mürgisem ja avameelsem seda parem." Njaa, seks ja vägivald müüb.
Aga millegipärast on mul suht ebapahainimlikud kahtlused...

Minu tänased saavutused :S

2006-08-12T19:04:00.000+03:00

1. Üritasin telefoniga telekal kanalit vahetada. Ei õnnestunud.
2. Panin päikeseprillid külmkappi ja otsisin neid siis hiljem meeleheitlikult taga. Leidsin siis, kui tahtsin juustu võtta. Juustu ei olnud, selle olin juba hommikul hoolikalt mikrolaineahju pannud. Leidsin alles siis, kui hakkasin koerale konti sulatama.
3. Läksin koeraga jalutama. Koera unustasin koridori. See on siis juba teine kord.
4. Pesin hambapastaga käsi.

Ordu tekitab tehnoloogiaalast ajupehmenemist?

2006-05-30T12:50:00.000+03:00

Vaat sellised kahtlused tekkisid.
Nimelt viimaselt Ordu välikalt koju sõites pidasin Mäo Nestes kinni, et bensiini võtta. Keerasin paagi korgi maha, surasin vooliku sisse - aga ei midagi... Kontrollin - kõik nagu õige. Logistasin ja kolistasin... ikka ei midagi. Proovisin siis teist voolikut - sellega sama jama. Tatsasin siis pahaselt sisse ja teatasin tibile leti taga, et üks nende tankur on katki, et no ei hakka bensiin voolama. Mille peale tema küsis, et kas te maksite? Mina muidugi punnitasin silmi, et no kõigepealt ju ikka tangitakse ja siis... õnneks ei jõudnud välja öelda. Tibi kohmas kohe järele, et see siin on automaattankla... :/
Ja siis meenus, et väga sarnane (aga umbes vastupidine) asi juhtus eelmise Ordu välika eel (mitte järel), kui tankisin autot Võru Statoilis. Kõik oli ilus kuni sinnamaale, mil mulle kuskil Kuperjanovi juures linnast välja sõites meenus, et tangitud ju sai, aga sajalised jäid vist luftitamata... Oo õudu... Kaalusin korra varianti, et paari päeva pärast tulen nagunii tagasi, aga keerasin ikka otsa ümber. Nad olid politsei juba välja kutsunud ja puha. :D vangi mind õnneks ei pandud :P

PS: Lapsed on saadanast. Ja rasedad on lihtsalt... ähh...

Beatrixi ilus elu nüüd kah...

2006-05-16T21:43:00.000+03:00

Üks väike näide kah, et oleks aru saada, kui erinev see ikka teisest mängust on :P

"Jah tunnistan üles, tegelikult tulime me siia Wilhelmit purju jootma, sest tal on depressioon," ütles Hanz neile mõlemale kordamööda silma vaadates ja rüüpas õlut. Beatrix vaatas korraks Ufurale otsa, et mis too asjast arvab. Too paistis jutuajamise pöördest tiba üllatunud olevat.
"Depressioon?" küsis Beatrix siis kõhklevalt.
"Jah, kohutav häbi ja alandus. Sera ise vaid teab, miks see nii korraliku noormehe õlule langes..." Wilhelm teeskles, et ta ei kuule seda.
"Mis juhtus?" oli Beatrix asjast juba täitsa huvitatud. "Äkki me oskame aidata või midagi?" Wilhelmile ilmselt tundus, et nende plaan oli natuke pahupidi tööle hakanud, aga ta paistis kindla sihi võtvat see taas õigetpidi tööle panna, kummutades hoolsalt kannu. Beatrix vaatas teda ja pööras siis pilgu Hanzule tagasi.
"Laev läks teil põhja või?"
"Mina ei tohi seda tegelikult öelda, see pole minu pere asi," tõstis Hanz peopesad üles. Wilhelm põrnitses lauda.
"Laev on küüüülm..." venitas Hanz.
"Või nii... siis läks ilmselt pruut teisega minema..." pakkus Beatrix.
"Naised?" pakkus samal ajal Ufura.
"Sooooojem..." ütles Hanz. "Noh, soe-soe, aga nii ja naa."
"Pruute on nii palju, et ei suuda valida?"
"Külmem."
„Hmm... siis lihtsalt pruut pettis teda?"
"Küüüüülm.."
Beatrix ohkas. "Mõistatamismäng... Ta jooksis ise kellegi pruudiga minema? Ja nüüd tahab tüdruku maha jätta ja ei saa?"
Hanz mõtles. "Kuna nii keerulise olukorrale jäävad ilmselgelt "külm" ja "kuum" liiga küündimatuks, siis ma ütleks, et... roosa!"
"Tegemist pole mitte neiu, vaid noormehega?" pakkus Beatrix seepeale. Wilhelm tõstis selle jaburuse peale isegi pilgu.
"Eee.. Kas te peate silmas, et Wilhelmi noormees jooksis teisega minema?"
Beatrix kehitas ebalevalt õlgu. "Ei mina tea.. kõik võib ju olla...."
"Sel juhul ma oleks lilla öelnud," ütles Hanz.
"Ah pea oma lõuad, Hanz, sinuga ei tohi ikka üldse juua!" käratas Wilhelm.
"Mis siis juhtus?" pöördus Beatrix juba otse Wilhelmi poole. "Kes sul siis ära jooksis? Tüdruk või poiss või kes?"
"Perekonna au. Poos ennast üles. Mõtles, et oh, oleks hea mõte ja oligi läinud," vastas Wilhelm suht turtsakalt, aga oli aru saada, et see oli talle ilmselget raske.
"Sinu tüduk poos ennast üles?" kordas Beatrix jahmunult. "Tunnen kaasa...."
"Küülm," ütles Hanz tema lause peale ja Wilhelm virutas talle üle laua paremsirge otse piki kuppu. Hanz lendas tooliga selili ja Wilhelmi õllekann paiskus ümber. Beatrix hüppas püsti ja lauast eemale ning ka kogukas kõrtsmik kargas leti tagant välja neile ligi.
"Hei-Hei-HEI!" käratas ta järjest valjenevalt, "arved klaarige tänaval!"

Teemalaul

2006-05-14T00:05:00.000+03:00

Olles terve nädala jooksul kuulanud ära mitte kilode, aga megade ja gigade kaupa muusikat, et oma mängutegelaste n-ö teemalaule tuvastada (mis osaliselt ka õnnestus) sain ma ka enda suhtes selles osas targemaks.
Tegelikult on mul teemalaule lausa kaks: kõigepealt F. R. Davidi "Words" ja siis Reel Big Fishi "Fuck off song".

Ehk siis tuleb minuga kohtudes arvestada, et "Words don´t come easy to me...But first of all I´d like to say - fuck off.." :P

Mängukroonika nüüd veebis

2006-05-12T09:51:00.000+03:00

Niih, nüüd olen siis lõpuks jõudnud niikaugele, et Redi uskumatud seiklused Wodes on ka veebis saadaval ja minu valutavad lõualuud saavad lõpuks puhkust, ma loodan. Et aga kaasmängijate kiusatust piilumise järele minimeerida, siis palun kõigil huvilistel lingi saamiseks mulle lihtsalt meil saata.

Väike näide ka:
Red magas kauem, kui oleks tahtnud, ja ta uni oli rahutu. Siiski oli ta ärgates täis sellist otsustavust, et hakkas kohe asju pakkima. Riietus kiiresti ja lahkus kõrtsist akna kaudu, et vältida tüütut kõrtsmikku, kes pidevalt arvest tahtis rääkida. Mitte et tal raha poleks olnud – lihtsalt põhimõtteliselt. Tema hobune Hiram, väike, väle ja intelligentne nagu ta isegi, oli varjualuse all lasila külge kinni seotud. Nad olid harjunud niimoodi lahkuma.
Täiesti ootamatult krabas keegi temast selja tagant kinni. Red vandus. Tema taga seisis suuremat kasvu tõmmu mees, mustad juuksed eest peentesse patsidesse punutud ja nägu nagu kivist. Igatahes mitte kõrtsmik. Hoidis temast nagu tangidega kinni ja naeratas natuke sünget naeratust.
“Misasja?!” üritas tüdruk end lahti rabelda, aga mees oli tugev ja osav. Et ei maksa erutuda, ta tahab vaid natuke vestelda.
„Mida sa tahad? Mina kätega ei räägi...”
„Sa ju oled see ennustajalinnuke, eks ole?"
„Ära mine kohe isiklikuks...”
„No mu ema tundis sinu vastu huvi... ja ta võib hästi maksta, kui su jutt seda väärt..."
„Hea küll, hea küll... Lase nüüd lahti, ega ma jänes pole.”
„Ei või iial teada..." tegi mees liigutuse, nagu tahaks Redi sülle rabada. Too hüppas eemale, nii et katse ebaõnnestus, kuid lahti ta ka ei pääsenud. „Hea küll, mees. Ma olen täiesti tavaline rändaja. Teil on siin linnas on terve tempel püsti selle ameti harrastajate jaoks, mina olen lihtsalt asjaarmastaja.”
„Mulle anti käsk sind kohale toimetada ja seda ma ka teen."
Tüdruk uuris meest tähelepanelikult ja märkas, et mehe juuste vahelt paistev kõrvaots on teravam kui inimestel tavaliselt. Veel jäi silma ta varrukale õmmeldud mustast riidest pistoda siluett. “Hmm, ega rahast pole ju tegelikult kunagi puudu. Ja teiesugune rahvas ju maksta ikka jõuab," lisas ta siis kõvera muigega. „Kus see mammi on sul?”
„Emand, mitte mammi," parandas mees. "Viisakus ei tee kunagi halba."
„Tjah...ei ole just märganud, et sa ise oma sõnade järele käiksid. Ja lase mind nüüd lahti, ma võtan oma asjad ja siis võime minna."
„Asjade järele võid pärast tulla. Väga võimalik, et meist saavad reisikaaslased."
„Misasja?!” Red vahtis teda uskumatu näoga. Tüüp naeris süngevõitu naeru.
„Kulla mees, ühe koti üleskorjamine ja hobuse selga istumine ei võta ju minutitki... näe, sealsamas...” osutas tüdruk üsna lasila lähedal maas lebava koti poole, mille oli alla visanud. „Üleval pole enam midagi. Anna mulle üks minut... või siis pool!”
„Minu hobune on see kollane seal, nii et kõnni nüüd minuga kenasti tema juurde kaasa ning jäta oma kott ja hobune sinna, kus nad on − ja ma võin lubada, et sa leiad nad puutumata eest."

Persse

2006-05-09T21:44:00.000+03:00

Siia pidi tulema üks ülitige ja sapist nõretav sissekanne teatud ajukääbikute teemal, kes ei suuda näha sentimeetritki omaenese ninakesest kaugemale ja kes kõrgetest aadetest, südamlikkusest, ligemesearmastusest ja mõistmisest jahudes üle teiste kõnnivad, hoolikalt ette vaadates, need räpased loomad teda kogemata täis ei pritsiks. Nad on üle neid ümbritseva nõmeduse ja vaimupimeduse maailmast, nagu messiad, kes on meie hulka saadetud, et nad oma headuse ja südamlike silmadega kogu valu sult võtaksid ja kannaksid... vi nii nad ise arvavad.
See on see sort inimesi, kelle iga lause algab sõnaga "Mina.." ja lõpeb ka selle sõnaga. Ja ega nad üleüldse suurt muud millestki ei räägi ka. Kristus ristil, lakkamatult halamas. "Näete, kuidas mina kannatan! Minul on nii raske! Oo jaa, teil on ka natuke raske, aga teid mina ju päästma tulingi - teie pärast ripun mina siin, kannatan, kangelaslikult, saan teie iidoliks ja messiaks... Oi kui halb minul siin on, kui te vaid teaks. Aga mina näen - teie jah, teie ei näe veel, ja paljud teist ei hakkagi kunagi nägema nii nagu mina näen - aga mina juba näen, et see kõik on kõrgema eesmärgi nimel ja mina - MINA - olen selle kannatamise valinud, teiesuguste loomakeste eest - sest MINA olen Inimene, mina oskan kannatada ja minu kannatused on midagi väärt..."

Aga seda sissekannet ei tule. Lugesin üht teist, mille tegin paar päeva tagasi ja... ähh. Homme ostan endale pol kilo maksa ja kujutan ette, et tema on Lumivalgeke ja mina kuri võõrasema. Ja jahimehe asemel oli seekord tema evil twin. Head isu!

Abua... lihtsalt abua... :(

2006-05-09T10:14:00.000+03:00

Eile oli siis lõpuks käes see päev, kui ma ei jõudnud ennast ära vanduda sellise pisiasja pärast, et mu telefonil pole pildistamise funktsiooni. Ma nimelt nägin midagi võigast, nii võigast, et see ületas mu taluvuse piiri niivõrd, et vääris jäädvustamist 8/

Olen alati ennast meelitanud mõttega, et olen väga tolerantne inimene. Ma lepin peaaegu kõigega ja üsna raske on leida kedagi, kes mulle ei meeldi... Anyway.
See eilne ületas igatahes minu taluvuse piiri niivõrd, et... jah. Mis ma ikka keerutan. Selleks õuduseks olid pitsidega khakipüksid.
Ausalt, ei kergita siin kulmu midagi. Need olid absoluutne jubeduse tipp! Rohekashalli jämme riide peale olid õmmeldud paari sentimeetri laiused sädeleva pitsi ribad, tagumikule ja säärtele, umbes kohtadele kus võisid ka taskuservad olla (oksendab sundimatult nurka).
Ja nagu sellest veel küll poleks olnud! Vaevalt jõudsin ümber nurga keerata, kui Tatari otsas tuli vastu mingi Soome mutt, taguots umbes sama suur kui kogu ülejäänud keha kokku ja tollel olid jalas need megatrendikad püksid, mis koosnevad peamiselt taskutest ja kus taskutel on ka veel taskud ja nende vahel, peal ja all on lugematu hulk rihmu ja paelu, mis käies kõik ümberringi lehvivad. Ta nägi välja nagu meduus.

Ülejäänud tee koju lidusin tavalisest kiiremini ja püüdlikult maha vaadates.

Prodigy... vi midagi

2006-05-08T15:18:00.000+03:00

No mina tõesti ei tea, mis krdi kontserdile mina reedel sattusin. See igatahes ei olnud küll see megalahe ja ülikõva Prodigy, mida teised nägid :(
Keith oli muidugi oma tuntud headuses, aga uued lood on tüütu diskotümps ja publik oli kah nagu Hollywoodist bussidega toodud, igaühele väike tabletike suhu lükatud ja siis Suurhalli maha visatud – mine loom, vingerda! Õõvastav. Lahja oli kogu see värk, ma ütlen, lahja.
Tahtsin näha neid:

aga sain hoopis need :(

Noh, mulje mõttes anyway. Combichrist oli parem iga kell.

Tegelikult juhtus parim situatsioon väheke enne kontserdi algust, kus kuskil leti ääres joogisabas seisime. Vi noh, Madis seisis, ja meie Raunoga kõõlusime niisama kõrval. Siis äkki astub Madisele ligi mingi kolge – viisakas, aga silmnähtavalt vindine – ja hakkab õhinal seletama, kuidas tal on pangakaart ja et välja ei lasta ja kas me ei saaks talle natuke sularaha anda. Nu selge – pommar. Lubas esmaspäval tagasi tuua ja puha. Ähähäää... :D
Madis, hea inimene muidugi, ei saatnud teda ei kuhugi, seletas, et tal suur raha ja peab selle enne lahti tegema ja... siis seisme saba ära (st ikka Madis seisis üksi) ja ma vaatasin, et too tüüp oli eemale läinud – et ju vist ikka lootis midagi saada. No tuleb siis Madis jookidega, me kõik õnnelikult vadistame, ja siis see sell jälle kohal.
Ja teate mis – selle asemel, et ta viisakalt paika panna, võtab Madis rahakoti välja, luftitab oma sajalisi ja küsib, et noh, paljust sul siis abi oleks. Mul vajus karp lahti, no mõtlesin, et annab kümneka... Tüüp arvas siis, et sajast peaks ikka küll olema vist. Ja selle ta ka sai, lubades veel viis korda järgmine nädal raha ära tuua. Ja kadus.
Enda lohutuseks nägin, et Rauno on kõrval täpsel sama kivistunud. Jõllitasime Madist mõlemad tardunud hämmingus – no nii purjus ta küll ei tundunud olevat. Too põrnitses siis vastu: „Mida?!”
Mina: „sa andsid talle 100 krooni... kas sa oled hulluks läinud või?”
Tema: „No ta lubas esmaspäeval ära tuua...”
Meie vahetasime Raunoga muidugi jälle pilke (vaene idioot, eks ole.) Madis jälle põrnitseb meid ja kus siis hakkas irvitama... sa saadanas. See oli ta töökaaslane.

Õhtu lõppes mingi kolme paiku RockStarsis. Ja mul ei ole enda vabanduseks mitte kui midagi öelda.

PS. Lugesin selle nüüd üle. Ega see tegelt ei olnud üldse paha kontsert, kui siist mulje võib jääda, ausalt... Lihtsalt ma ootasin midagi nii palju paremat :P

Elu on lill.. lihasööja lill

2006-05-03T13:20:00.000+03:00

Tahaks karjuda, kõiges kõrist, röökida ja peksta kedagi käte ja jalgadega... tahaks sülitada möödujate peale, sisiseda, ropendada ja oksendada kostüümidele ja ülikondadele. Tahaks küünistada ja rebida seda jäledat ilusat liha, lõriseda ja verd juua... rebida pealt maniküürituid küüsi ja kusta jahmatusest avali suudesse.

Oh well...
lükkab lipsu otseks, seab tuka sirgu ja kontsade kõpsudes kontorisse tagasi, keep smiling kenasti näole seatud.

Inimesed on ju head.

Kui mõjutatav võib üks inimene olla?!

2006-05-02T17:12:00.000+03:00

Tulin just* ulmeloengult – no teate küll, see Sotsia "Futu" esimene õhtu Keskraamatukogus. Inimesi rohkem kui arvasin ja vähem kui lootsin. Rääkisid Veskimees ja Sander ja Riid ja Habicht ja Sulbi modereeris. Täitsa naljakas oli, aga huvitav kah.
Ja millise lugemisisu ajas peale! Tulin koju, tormasin riiuli juurde ja sirutasin ühe käe Stephensoni "Lumevaringu" ja teise Hargla „French ja Koulu” järele, ise juba silmadega Gibsoni asju otsides. Ja mis mulle sugugi meelde ei tulnud, oli see, et elutoas laual oli just eile alustatud „Endymioni tõus”, samal hommikul olin kätte saanud kaks Chris Woodingu asja, mida olin mingi 2 nädalalt oodanud ning lisaks vaatas mulle õnnetu ja alandatu piinatud pilgul otsa UT tõlkekäsikiri, millega ma juba mitu kuud vahelduva eduga vaeva olen näinud... ja tegi niuc....

Mis te nüüd arvate, mida ma siis lõpuks õhtul tegin? Vale!

Mängisin hoopis :P

*Just oli mingi 28. aprill... unustasin ´publish´ vajutada :/

Nõudmistele vastu tulles: Strossi "Poiss ja tema jumal"

2006-04-11T12:46:00.001+03:00

Kuna päris mitu inimest on nõudnud-soovinud-huvi näidanud selle Charles Strossi loo vastu, riputan siia lõigukese algusest üles. Siinkohal suured tänud Juhan Habichtile, kes jutu mulle kunagi saatis :)

Poiss ja ta Jumal
Charles Stross

Elas kord poiss nimega Howie, kellel oli jumal. Jumal elas kuudis, kus kuni oma surmani eelmisel talvel oli elanud krants Juniper. Howie ema Sophie pidas lemmikjumalat koerast märksa paremaks investeeringuks – vähemalt ei ajanud ta sind iga kord haukudes üles, kui postinaine mööd juhtus minema. Ja tema pidamiseks polnud ka luba tarvis.
Howie oli lohutamatu, kui Juniper suri. Nad olid koos üles kasvanud ja mänginud koos kõik Howie 12 eluaastat, ning kuigi Howie ei õppinud kunagi saba liputama või Juniper arvutama, mõistsid nad teineteist suurepäraselt. Poiss nuuksus ja halas ja valas jõgede kaupa pisaraid, kui Juniper auto alla jäi, ning tema tusatuju kestis läbi kogu märtsi, kuni Fred Phillips märkis oma naisele: "Kas sulle ei tundu, et meil oleks aeg Juniperile asendaja leida?"
Sophie Phillips pööritas silmi. "Junnikühvel,” pobises ta, “kirbupulber, vannitamised, vihmaga välja käimine. Oled sa segi või?"
Ärge laske end petta – mitte et Sophiele poleks loomad meeldinud. Ta armastas neid ja oli ka Juniperi järele täiesti hull olnud. Kuid koera loomaarsti juurde viimine oli murdnud ta südame. Sophiele ei teinud muret mitte ussid ega kiunumine, vaid mõte, et ehk tuleb jälle kaotus üle elada. Ta abikaasa mõistis seda, ning iseendale truuks jäädes ootas ta kannatamatult, kuni naine ühe sõrmega oma lugemisprillid ninaseljale lükkas. Teades, et sellisel hetkel on too piisavalt häiritud, et talle täit tähelepanu osutada, küsis Fred fataalse küsimuse: “Jah, kuid miks ei võiks me talle midagi muud muretseda? Näiteks jumala?"
Sophie vaatas teda küsivalt ja hetkel, kui nende pilgud kohtusid, mõtlesid nad kui üks meel ja see mõte oli järgmine: koerad võivad ära surra, neid on vaja õpetada välja küsima, koertega on ainult muret, kuid kodujumal on probleemivaba. Mis võiks viltu minna ühe väiksema jumalusega?

Kes maigu suhu sai ja rohkem tahab, siis siit leiab nii hulgaliselt lugusid kui ka blogi jms huvitavat.

Ära anda kutsikas!! Kiire!

2006-02-20T12:30:00.000+03:00

D&D... ja mis edasi sai

2006-02-12T13:06:00.000+03:00

Oma näpu andsin Saatanale* 18.01.2006 ja – vaadates nüüd selle aegade hämarusse kaduva alguse poole – võin kindlalt väita, et tõenäoliselt ei saa minu elu enam kunagi endiseks. Ja ilmselt ka minu kodune elu mitte, sest tagajärjed, mida õnnelikku Sashi ringikappamine virtuaalmaailmas on pereelule tekitanud, on olnud ettearvamatud.
Paar ööd tagasi nägi mu abikaasa ära oma esimese D&D unenäo. Seiklesime ringi mingis suures lossis, mille ümber tiirutas draakon, kes üritas meid sealt sest käppade ja hammastega välja õngitseda. Kujutate ette küll, eks – nagu kass hiireaugu ees... Novott. Ja siis sai mind kätte. Aaargh... The Dragon Has You ;) (Ja räägitakse veel, et mehed pole intuitiivsed :D)
Tegelikult võiks ju arvata, et kui paarist üks pooled õhtud ja ööd arvuti taga istub ja õhinal MSN-is võhivõõraste tüüpidega tundide (jama pean silmas TUNDIDE) kaupa lobiseb, aeg ajalt äraseletatud näoga läbi teise toa tormates, et endale koffi – vi veini – nõuda, siis kujutan ette, et nii mõnelgi perekonnanõustajal läheks kulm murelikult kortsu... kui veel juurde arvata see, et se mängiv pool üritab pidevalt teisele midagi maharaitud peadest, kiilakatest ja haldjatest seletada ning ahastab aeg-ajalt mingi mõrva lahendamise pärast, siis... mnjah.
Tegelikult olin ma ise ka natuke mures. Seitse aastat õnnelikku abielu vi mitte, igaühe kannatusel on piirid... Aga – see võib ju tunduda uskumatu – kogu see värk on meie suhtele ootamatult värskendavalt mõjunud. Kui öösel ühe paiku mäng pooli tuleb jätta – kõige põnevama koha pealt -, kuna kellegi väike õde nõuab hüsteeriliselt reiti pääsemist, siis lihtsalt ei tule und. Adrenaliin kütab alles täiega soontes ringi. Und ei tule isegi siis mitte, kui kella kaheni raamatut loed. Ja mis sa siis voodis ikka teed, kui uni ei tule... kujutate ju isegi ette ;)
Peale paari esimest mängusessiooni ei ole minu kallil abikaasal enam selle vastu, et ma kellegi teisena mingis väljamõeldud mailmas ringi ründan, absoluutselt mitte midagi. Tassib koffi ja veini ise kätte, silmad õnnelikult säramas.
Vaat selline lugu.

P.S. Siinkohal edastan ühtlasi parimad tervitused vanameister Tolkienile ja kirjastusele Tiritamm.

P.S. Ja minu sügavaim tänu Oopile, kes täiesti teadmatult ja tahtmatult, sõna otseses mõttes näppugi liigutamata, on selle kõik võimalikuks teinud. Et su habe iial ei hõreneks!

* Loe: Shadow

Combichrist

2005-12-13T17:01:00.000+03:00

Raju, lihtsalt raju :D
Aga siukseid bände ei tohiks enam siia tuua, vi siis vähemalt mitte lasta meie omadel neil sooja teha - lätlaste Rosewater, mis alguses tundus üsna okei ja Forgotten Sunrise, mis polnud isegi nii hea - näisid päris asja kõrval mingite lasteaiabändidena.
Vinge power!

Tähelepanu! Tähelepanu!

2005-12-03T21:01:00.000+03:00

Hiljuti avastati uus äärmiselt ohtlik viiruslik nakkushaigus nimega TÖÖ!!!
Kui te saate TÖÖ oma ülemuselt, sõpradelt või kellelt iganes, siis ärge seda mitte mingil juhul puudutage... see viirus on äärmiselt ohtlik! Viirus hävitab eraelu täielikult väga lühikese ajaga. Kui te olete olnud kokkupuutes selle viirusega, siis võta kiiresti kaasa kaks oma sõpra ja suunduge lähimasse baari. Tellige ring õlut ja korrake seda tegevust vähemalt kolm korda. Enamikel juhtudel kaob TÖÖ täielukult teie organismist peale neljandat õlut.
Raskekujulistel juhtumitel tuleb raviseanssi korrata 3 korda päevas ja lisaks õllele võtta appi ka tequila. Saada see hoiatus kiirest oma viiele sõbrale ennetamaks nende nakkumist sellesse kohutavasse tõppe. Kui sul ei ole viite sõpra kellele käesolevat hoiatust saata, siis te olete juba TÖÖga nakatunud ja viirus kontrollib teie elu. Sellisel juhul minge kiiresti lähimasse baari, hakake õlut jooma ja ärge väljuge baarist enne, kui olete endale leidnud viis sõpra. Peale seda saatke kiiresti neile
käesolev hoiatus!

TÖÖ ennetuskeskus
Dr. AiBolit

Jeebus kyl

2005-12-03T20:42:00.000+03:00

Umbes sel ajal, kui ma seda blogi alustasin, siis juhtusin sirvima mingit aforismiraamatut. Ja seal mingi tähtis tädi väitis midagi sellist, et "Päevikut peavad ainult head tyrdukud. Pahadel ei ole sellex lihtsalt aega."
Siis ma muigasin ja tormasin asja kallale - no ma ju olean paha, a näe, blogi jõuan ikka kah, ähhäähhääää :)

Aga nyyd... sittagi :(

- - -

Kui tõesti hakata toimetama mõnd Tolkieni teost - kas minust saab siis Liivimaa vihatuim toimetaja?

The Brand New Me

2005-10-26T11:12:00.000+03:00

Jaa, te ei eksi – see olengi mina :D Vaat mis üks väike muutust inimesega teha võib... Igatahes – seda see Krafinna nüüd ärgitas ja ma lasingi siis oma kulmud ka ära kitkuda. Enamgi veel – tegelikult säilitades oma endisi hoiakuid ei lasknud ma neid mitte lihtsalt kitkuda, vaid lausa tätoveerida. Ikka kogu raha eest. Protseduur ise kestis kella 10 hommikul kuni kella 14-ni ja väga valus ei olnudki – ainult natukene ;)
Vaat mis ilumess inimesega teeb :P

Järgmine hommik seisin unise peaga peegli ees, kulmupliiats käes ja põrnitsesin vastu vaatavat nägu. Minu tavalise hommikuse meigiprotsessi (silmalainer – kulmupliiats) esimene etapp oli õnnelikult läbitud ja olin justa asumas teise juurde, kui sain aru, et midagi on valesti. Põrnitsesin kordamööda pilti peeglis ja pliiatsit oma käes. Alles mõni hetk hiljem jõudis kohale, et olen teinud suure sammu edasi hommikuse uneaja pikendamise suunas – ei mingit kulmude joonistamist enam tervelt 3 aastat! Juhuu! Järgmine aasta teen silmajooned kah, siis saab juba tervelt 5 minutit kauem magada :P

TrendZoom2005 Tallinnas

2005-09-30T12:03:00.000+03:00

Õhkkond „Merineitsi” baaris konverentsikeskuse ukse ees on kõlksuvatest šampanjaklaasidest hoolimata natuke ärev, inimesed on elevil. Lõpuks uksed avanevad. Ootusärevalt sumisev saal vaikib, kui uksed suletakse ja suurtel ekraanidel saali seintel hakkab pulsseeriva muusika rütmis tukslema Goldwelli punane ruut. See mõjub pimedas ruumis üsna hüpnootiliselt. Siis kärgatab kõu ja kostma hakkavad loodushääled, roheline ja punane valgus mängivad üle lava ja esiridades istujatel. Publikust käib läbi ootusärev kahin kuid ei, veel ei juhtu midagi. Ehmatava lõvimöirgega džunglihääled kaovad ning maheda muusika saatel libiseb lavale tantsijatepaar. Ilus on, armas ja romantiline. Ning siis sammuvad meeleoluga sobivalt lavale esimesed kolm modelli – kõik blondid. Ja siis järgmised ja järgmised. Trend Zoomi selle aasta esimene kollektsioon Ethic Flow on ülimalt naiselik, pehme ja võiks lausa öelda, et sillerdav. Kõik valitud modellid, välja arvatud üks, on heledapäised, kuid nende juustes mänglevaid blonde toone on kokku kindlasti enam kui kümmekond. Pehmed üleminekud ja üksteisesse sulavad värvid muudavad juuksed liikuvaks ja elavaks nagu vesi.
Demonstratioonile järgneb lõikus laval - näidatakse kümne minuti jooksul ette, kuidas ja milliseid tehnikaid kasutades Ethic Flow-d tegelikult lõigata saab.
Prahvatava dixieland muusika saatel tormavad uuesti lavale tantsijad, seekord must-valgetes kontrastetes kostüümides ning hoogsale tantsunumbrile järgneb niisama temperamantne ja ehmatav teine kollektsioon Graphic Twist. See võtab kohati lausa hinge kinni – mõnel peal võib märgata lausa viit-kuut erinevat ja väga kontrastset värvi, paljusid eri pikkuse ja kujuga kihte ning veidrate nurkade all lõigatud tukki. Vapustavalt julge värvivalik rõhutab lõikuste ebasümmetriat veelgi. Ükski neist modellidest ei sarnane vähimalgi määral teisega ning tegelikult ei sarnane nad isegi iseendaga – sõltub, kas vaadata inimest paremalt või vasakult poolt, pilt erineb drastiliselt.
Kollektsioon on oma uudsuses ja radikaalsuses kohati lausa ehmatav. Kui modellide defileele järgneb jälle lõikusvoor laval ning staarjuuksurid selgitavad oma värve ja tehnikaid, on siit ja sealt peatvaatajate seast kosta ahhetamist ja vaimustunud äginat. Minu selja taga märkis keegi, et küll lõikaks ja värviks, kui ainult seda lubava kliendi leiaks! Tõepoolest – Graphix Twist on kollektsioon, milles juuksur võib vabalt väljendada kogu oma loomingulisust, mängulusti ja hullumeelseid ideid – kui vaid klient sellega nõus on.
Temperamentne hullutav tantsunumber „Wild Dance” juhatab sisse Trend Zoomi meestekollektsiooni Wild Deluxe, mida võib julgelt pidada show kõrgpunktiks. Oli raske uskuda, et laval kõndivad šikid ülikondades mehed on üldse eestlased – seksikad ja eksootilised, mehelikud ja samas kuidagi androgüünsed. Ka selles lookis domineerib ebasümmeertilisus ja vaimustav isikupära. Külgedelt lühikeseks aetud juustesse on mitmel modellil lõigatud põnevad ornamendid, mitmel olid juuksed ühelt küljelt või keskelt pikemaks jäetud ning millised värvid! Sügavtume must ja särav blond, ootamatult mõjuvad ploomlillad, purpursed ja rohelised aktsendid.
Aega hingetõmbamiseks aega ei antud – järgnes üllatus. Kuigi Trend Zoom 2005 koosneb põhimõtteliselt kolmest ülalmainitud kollektsioonist, siis oli pikkade juustega modellide rohkus andnud juuksevõluritele inspiratsiooni veel naljandakski kollektsiooniks, mis sai nimeks Free Style. Selles mängiti pikkade juustega. Kaks põnevat fantaasiasoengut sündisid laval otse pealtvaatajate silme all.
Lõpuks avanes võimalus näha kogu Trend Zoom 2005 kollektsiooni korraga, sest lavale tulid tagasi kõik modellid ning ka meisterjuuksurid ise. Aplaus oli lausa kurdistav.

Tegelikult oli ka väga lahe yritus ;P

PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts + Oxford-Gatwick-Tallinn

2005-09-13T08:27:00.000+03:00

Ja siis juhtus midagi uskumatut. Arthur küsis, kas ma äkki sooviks näha mingeid Tolkieni asju, mis seal Bodleian Librarys kõik olemas pidid olema – alustades raamatute erinevatest trükkidest kuni käsikirjadeni. Kas ma tahan!? Mis kysimus see yldse selline on!? Nii saingi endale tema käendamisel kui magistriõppe student Oxford Library kaardi! Ja see polnud kõik – kohe suundusime edasi teatud lugemissaali, kus broneerisin endale järgmiseks päevaks aja ja koha ning tellisin lugemiseks mõningad manuscriptid. Jeekim... olin ma alles sellega hädas! Kas sina näiteks teaks kohe lambist, mida sa näha tahaks, kui ümmarguste prillidega inglasest raamatukogutöötaja sulle nõudlikult otsa vaatab? Nuhh, ytlesin, et näidake siis kirju. Millisest perioodist? Nuhh, ytleme, varasemad... sajandi algusest II Maailmasõjani näiteks...? Pandi kirja, suruti kätt ja öeldi tere tulemast homme. Karvad tõusid kõik selja peal pysti. Homme saan kõik Tolkieni kirjad oma higiste käpakeste vahele... õõvastav ;)
Peale seda oligi kell juba sealmaal, et läksime tagasi Arthuri juurde ning sõime õhtust. Selles yhines meiega naabrite kass (nimega Pig), kes ysna nõudlikult endale ka osa nõudis ja lõpuks end professori sylle väga koduselt magama sättis. Niii nunnu :) Õhtu päädis lühikese autosõiduga läheduses asuvasse kummituslossi. Nimelt olevat need varemed kunagi kuulunud ühele Richard III vasallile, kes ta siis reetis vi midagi. Ja loss põletati maha. Ning edasise damage viisid lõpule kohalikud talumehed – väidetavalt olevat lausa kolm ligiduses olevat küla sama hoone kividest ehitatud... Koht oli pimeduses ja kuuvalguses väga lahe, eriti kuna kohale pääsemiseks tuli kõndida läbi vanu haudu ja suuri keldi riste täis kalmuaia. Kummitusi kahjuks küll ei näinud, aga see pole ka ime – varemete vahel tormasid ringi mingid kasvatamata jõnglased, kes kiljusid ja kriiskasid ni, et endalgi tekkis tahtmine põgeneda...
* * *
Järgmine päev algas koti pakkimisega. Kurp oli. Kincaidid sõitsid Londonisse mingile päevasele etendusele ning viisid mind koos mu kodinatega Oxfordi missiooni lõpetama. Seal ma siis seisin, keset bussijaama, kott nigu käru sabas ja pidasin plaani, mida edasi teha. Täiesti ootamatult andis mulle ligi tunniks ajaks tegevust kotihoiu otsimine, milleks oli mingi erafirma bussijaama läheduses. Jeekim – oli see alles hoolega ära peidetud! Lõpuks sain sellega siiski hakkama.
Ja siis kimasin kohe raamatukokku. Suur oli minu pettumus, kui lubatud manuscriptide asemel anti mulle karbitäis filme ja õpetati, kuidas mikrofilmi vaatamise aparaati kasutada. Ehhh.... nii palju siis krabisevatest originaalidest minu käppade vahel. Aga huvitav oli ikkagi. Juba see idee iseenesest – olen Oxfordis, Bodleian Librarys ja loen Tolkieni kirju. Seda on raske kirjeldada, aga see oli vaimustav :D
Peale paaritunnist aparaadikruttimist kõndisin veel veidi mööda maja ringi ja läksin siis linna. Neilil oli õigus – Oxford oli imeilus. Kohutavalt maaliline, täis igivanu maju ja lugematuid vaimustavaid detaile. Liiklus oli väga tihe, suured bussid segi väikeste autode, jalakäijate ja jalgratastega tänavatel, mis ehk veidi laiemad kui Tallinna vanalinnas. Ja kõik toimis. Täitsa uskumatu, aga tõsi. Meil oleks samades oludes täielik ja absoluutne kaos valitsenud.
Inimesed olid äärmiselt lahedad, sõbralikud ja suhtlemisaldid. Minu T-särk kirjaga „Turn me on. Fcuk FM” teenis mulle koguni kaks õlut ühes ylipilaste kõrtsis Merton College kylje all (mis on muide väidevalt avatud aastatst 1242) ning mõned tähelepanuavaldused tänaval. Hehh, elu on ilus :) Tegin muidugi jälle hulgaliselt pilte, kammisin läbi paar raamatupoodi ja Virgini muusikakaubamaja ning oligi käes aeg Gatwicki ekspressi peale minna.

Oxford-Gatwick-Tallinn
Tõmbame siis otsad kokku. Ärasõit. Ronisin bussi ja seekord õnnestus seada end sisse kohe esimesel pingil, kust avanes hea vaade teele. Tegelikult oli see küll suhteliselt mõttetu, kuna inglaste loll komme kõik teeääred hekkidega palistada teeb igasuguste võimalike vaadete nautimise praktiliselt võimatuks. Bussiga oli tegelikult veel enam-vähem, kuna see oli nii kõrge, et mõnes kohast nägi yle hekkide. Autoga oli küll umbes sama hea sõita kui tunnelis – mitte midagi ei näe. Selle eest on vahel jälle üht-teist tee peal :) No igatahes huvitavam kui magada.
Gatwicki jõudsin parajalt ca poolteist tundi enne lennuki väljumist. Aga tegelikkuses selgus, et teada polnud isegi veel väravat, kust lennuk välja peaks minema. Istusin ja ootasin. Ja lugesin ja ootasin. Ja tatsasin ringi ja ootasin. Olin oma raha nii põhjalikult ära kulutanud, et ei saanud endale isegi mingit Maci einet lubada, muust söödavast rääkimata. Viimased Oxfordis tehtud õlled kõhust juba ammu kadunud, kombineerin viimaks endale pisikese purgi Pringles krõpse ning pudeli Eviani – raha pole eluski nii otsas olnud vist... Kümme minutit enne lennuki plaanikohast väljumist teatati lõpuks ka värav, mis muidugi asus kusagil kilomeetri kaugusel mööda tyhje koridore. Nujahh. Klappadi-klappadi-klappadi. Seal sai veel oodata, enne kui peale hakati laskma, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Lennukisse tatsates ajasin kaela innukalt õieli, et ega ometi... et äkki jälle Helen tööl... aga ei. Nojah. Ega kogu aeg ei saagi vedada. Minu kõrval istusid kaks tädi (kellest üks selgus hiljem jutu järgi olevat mingi üliõpilane ja teine tema ema), kes sõid pidevalt banaani, mille lõhn mul juba poole tunni pärast kõik kõhus keerama pani. Öäk. Siiamaale peale seda reisi pole tahtnud seda puuvilja nähagi. Yritasin raamatusse süveneda ja see polnudki väga raske – kui nad lõpuks tukkuma jäid. Olin Oxfordist kaasa ostnud Lewise kolmeloolise kogumiku Narnia lugudest („The Magicians Nephew”, „The Lion, the Witch and the Wardrobe” ja veel mingi lugu, ainult £3), millest esimene lugu sai lennukis ka läbi loetud. Nujah. Oli kah. Hea lihtne lugemine, suurepäraselt sobiv nooremale vanuseklassile keele õppimiseks. Aga ainult lastelugu, ei midagi enamat. Lootsin, et edasi läheb paremaks.
Lõpuks ometi Tallinn! Rahvas valgus rahulikult lennukist välja pagasit ootama. Kaks minu kõrval istunud tädikest tormasid kohe esimese pingi poole ja istusid ohates. Jäin neid vist ammulisui vahtima – see paaritunnine lennukis sitsimine oli nende istmikunärvi ikka veel rahuldamata jätnud... Njahh. Inimvõimetel ei ole piire, tõepoolest.
Otse loomulikult väljas sadas. Aga tulilind oli endiselt kiire ja koju jõuda oli oi kui hea :D

THE END

PK7: Watchful Eagle and a Pint

2005-09-11T15:19:00.000+03:00

Nunii – raffa tungivatele soovidele vastu tulles the saga continues ;) Tegelt on ka juba viimane aeg, sest yx ja teine asi hakkab mälus juba ähmastuma – skleroos, mis teha :(
Niisiis – pyhaba oli siis see kurb lahkumispäev. Kui Murakas oli juba läinud, käisin veel päris mitmes loengus. Hollandlaste blokk muusika, laulude ja erinevate loengutega oli päris lahe. Professor Renee Vink Leideni ylikoolist rääkis Tolkieni haldjate surematuse idee seostest Simone de Beauvoir vaadatega, eriti nagu väljendatud raamatus "All Men are Mortal". Asi oli ysna intrigeeriv. Nagu yks vanem daam tabavalt raffa hulgast märkis, on surematute suhe surelikega (ehk siis haldjate ja inimeste vaheline armastus) võrreldav inimeste ja nende lemmikloomade suhtega. Et kuigi me pole surelikud, siis kassi vi koera vaatevinklist see peaaegu nagu nii on. Ja kui koer sureb, siis sa nutad – aga võtad varsti uue. Ja siis ta jälle sureb, aga sina elad muudkui edasi ja võtad jälle uue. Vat siuke lugu :) Et nii raske on armastada neid lühiealisi, kes oma iseka ärasuremisega sulle pidevalt haiget teevad...
Viimane loeng, kuhu enne bussi peale minekut sattusin, oli mingi Viini ülikooli professor, kes rääkis Tolkieni kirjanduslikest allikatest. Džiisus kraist! Midagi nii igavat ja trafaretset polnud ma terve selle ürituse jooksul kuulnud :(. Pooled Ordu liikmed suudavad seda teemat raudselt märksa sisukamalt ja huvitavamalt käsitleda. Kohe kahju oli, et see lõppnoot, niiöelda, nii lahjaks jäi. Igatahes tulin sealt tulema, tegin armsaks saanud Sacks of Potatoes-s veel viimase õlle Birminghamis ning taxi viis mind ära bussijaama. Ja juba olingi Oxfordi poole teel, kus mind ootas ees professor Arthur Kincaid, minu endine õppejõud EHI-s, kes oli ka kaitsmisel mu oponent :)
Kincaidi maja oli lihtsalt vaimustav. Osa sellest väidevatalt lausa 400 aastat vana ja seda võis täitsa uskuda. Madalad palklaed ja maakiviseinad, ning hoomamatustes kogustes raamatuid. Kaminate kohal mõõgad ja keskaaegset vurfi tulirelvad. Nurgas lahe naljakas kassikujuline taburet :) Külluslikult rohelises hoovis pisike tiik ja palju skulptuure, väga maaliline. Ühes aia servas vähemalt 10x3 meetrit bassein, kaetud nutika klaaskatusega. Väga šeff. Mulle anti kasutamiseks pisike kylalistetuba teisel korrusel, mis jäi just sellesse kõige iidsemasse majossa. Sellel polnud yhtegi sirget seina. Lagi jooksis ühest nurgast kõvasti allapoole ning põrand oli ka täitsa kaldu – voodi kõrval seisev massiivse puukirstu üks ots seisi igatahes konstantselt õhus. See oli absoluutselt vaimustav. Ja ma magasin nagu nott – üle pika aja. Nagu oleks koju jõudnud :)
Kuna ka minu võõrustajad olid eelmisel päeval vahetult enne minu saabumist jõudnud tagasi pikemalt reisilt, põõnasin hommikul rahulikult lausa üheteistkümneni, enne kui liikumist hakkas kostma. Kerge hommikueine ja juba olimegi teel Oxfordi poole, mida Arthur nii lahkel oli nõus mulle näitama. Olin üsna põnevil – paar päeva varem oli Neil the Journalist seda reklaaminud kui Inglismaa kõige kaunimat linna. Pluss see, et tegelikult elas seal ju kogu oma elu ka vanameister Tolkien ise ning tema hauale tahtsin ka kohe kindlasti minna.
Väga sobivalt jäigi Wolvercote Cemetery Põhja-Oxfordis meile otse tee peale. Väga nunnu koht. Korra vajus lõug töllakile rinnale, kui professor süüdimatult autoga otse surnuaeda sisse sõitis – pistis, et seal saigi päris edukalt teatud ulatuses ka autoga kurseerida. Veider. Aga nohh, miks mitte. Vanameistri haua juurde juhatavad viidakesed teel algasid juba väravast ja nende abil leidsime koha kenasti üles. Esimene mulje oli... eee.. pettumus. Hauaplats oli pisike ja karvakasvanud. Tegelikult tundus see isegi lausa nagu hooldamata olevat. Kuigi ilmselt siiski mitte – pigem oli see mulje ehk taotuslik? Hauakivile lilli pannes hakkas juba silma imelikke detaile – kõikjal taimedel, mullal ja kivide vahel võis näha erinevaid münte ja ehteid, paari karvast mänguasja, sellele lisaks veel kokkumurtud kirjakesi ja isegi paar Tolkien 2005 konverentsi pliiatsit. Nujah. Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Arthur ei suutnud ka naeru tagasi hoida – hiljem ära sõites täheldas ta ilmse rahuldustundega, et kõik mündid oli välismaist päritolu. Inimesed on ikka veidrad – kas haud on mingi soovikaev vi, et sinna raha loopida? Ja kirjad – kamoon, milleks ometi!? Ehtetest ma saan veel aru kuidagimoodi. Karvaste mänguloomakeste esindus koosnes üsna räpasest lambast ja kotkast. Hea küll, kotkas Tolkieni haual on veel kuidagi mõistetav – noble bird of Manwe vi mis iganes, valvamas üle kirjaniku viimase puhkepaiga.... mmm.... morantiline. Aga milleks lammas? Kotkale toiduks vibolla?
Edasi tuuritasime mööda linna ringi – kui professori kergelt hullumeelset ja surmapõlgavat sõidustiili tuuritamiseks võib nimetada. Minu mulje põhjal yritas ta teisi juhte lihtsalt segadusse ajada ja see paistis tal hästi õnnestuvat ;) Kui ma esimesest ehmatusest jagu sain ja sõrmed polstrist lahti julgesin lasta, võis seda peaaegu nautida – omal kombel. Igatahes õnnestus mul näha ära C.S Lewise maja ja selle selle kõrval asuv Wildlife Park (mis tähendas pisikest metsasalu ja hiigelsuurt karjamaad), kus nad Tolkieniga olid omal ajal tihti jalutamas käinud ja oma teoste üle mõtteid vahetanud. Ehk siis üks võimalikke Keskmaa landscape. Sellele järgnes Tolkieni linnamaja, kus ta elas „Sõrmuste Isanda” kirjutamise ajal 50ndatel. Tol ajal olevat see olnud üks Oxfordi odavamaid rajoone ja linna serv – nüüdseks aga praktiliselt kesklinn. Lõpuks õnnestus ka auto kuskile kavalasse hoovi parkida – mingi kirikukolledži mingi maja. Arthuril seal parkimisluba kyll ei olnud, aga ta ytles, et need inimesed seal tunnevad teda ja pani aknale kirja, et ta näitab foreign studentile linna ja aitäh parkimiskoha eest. Lahe :D Kahju, et need asjad meil kuidagi niimoodi ei tööta.
Vaevalt olime kõrvaltänavast välja jõudnud, kui juba ma nägingi seda – The Eagle and Child kõrtsi silti. Juhhuuu!!! Tegin sellest vähemalt 127 pilti ja sees umbes samapalju. Kuna lõunaaeg oli käes, siis otsustasime seal ka süüa. Võtsin Shepard´s Ale Pie, mis kujutas endast ülimaitsvat ja rikkaliku veiselihaga täidetud pirukat (nagu selgus pärast). Arthur küsis, kas ma tahan õlut pindi vi pool. Mille peale ma jäin mõtlema, et kas sobib ikka kohe terve pint... Seda kõhklust tõlgendas ta täiesti omal viisil – „Oh, now, you don´t know what the pint is!” . Langetasin malbelt pilgu ja võtsin pool. Sättisime ennast sisse just sellessamas nurgas, kus inklingud kunagi koos istusid. Tunne oli megalahe – vibolla oli Tolkieni tagumik just sellesama koha peal, kus minu oma praegu!
Ülejäänu pean lühidalt kokku võtma. Pärastlõuna möödus mööda erinevaid kolledžeid traavides. See linn praktiliselt neist ainult koosnebki. Neid on palju, nad on suured ja jubeilusad. Kõige põhjalikumalt kammisime läbi muidugi Exteri, kus Tolkien õppis ja Mertoni, kus ta hiljem töötas. See kõik on tõepoolest hirmilus ja võimas. Põhimõtteliselt ei tunud suures osas ka vestlusest midagi välja, sest ma ainult ohkisin katkematult vaimustusest iga uue avaneva vaate üle ning pildistasin meeletult nigu jaapani turist. Lõpuks läksime ka Oxfordi suurimasse ja ka ühesse tuntumasse Christ Church Collegesse, kus õnnestus ära näha dining hall, milles filmiti Harry Potteri filmi Sigatüüka vastavad stseenid. Kohutav, kui palju seal raffast oli... Aga koht ise oli muidugi tõeliselt impressive. Selle college juurde kuulus ka väga suur aed (kuhu ma pääsesin tänu sellele, et Arthur oli selle kooli kasvandik ja võis minna kõikjale, kuhu tavalised turistid ei pääsenud :P) ja sealt edasi lausa heinamaad, mis siis vahel linnarahvale jalutamiseks avati. Sealtsamast paistsid ära ka nii Exteri kui ka Mertoni kolledžid. Täiesti uskumatu, et selline vaade võib sulle avaneda keset linna 8)

Stay tuned for PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts

Laibach – the Father of Rammstein

2005-09-01T10:11:00.000+03:00

Kontser oli vägev. Ma ei väsi seda kordamast. Keegi kuskil ütles, et parem kui Rammstein - omal moel jah, olen täitsa nõuz. Mina ei oodanudki sellist lavashowd nagu sakslaste machobänd pakub, kuid asi oli ikkagi märgatavalt muljetavaldavam kui oskasin oodata. Valgusmäng oli viimase peal ja kindlasti aitas kaasa ka see, et RockCafe saal on mõnuzalt väike ja hubane – tundus, et bänd on just täpselt käeulatuses... Ja Milan Fras on veel palju jõrmim mees kui Till Lindeman - ah, mis ma ajan – isegi Laibachi trummitydrukud on jõrmimad ;)
Pärast muusikaorgiat suundusime Madisega edasi RockStarsi, kus toimus siis afterparty ja kuhu olevat lubanud ka bändimehed ise tulla. Mida kahjuks ei juhtunud :( Aga väga lõbus oli sellegipoolest :) Tegelikult on Rockcafe (nagu ka Woodstocki) kontingent alati koosnenud väga meeldivatest ja lahedatest ja erilistest ja teistmoodi inimestest, kelle vähesuse üle ka sel ööl kurta ei saanud. Baaridaamil oli käed-jalad pidevalt tööd täis ja tantsujalga sai kah ohtralt keerutada. Muusikavalikut hakkas dikteerima Krista, keda võib ehk õigusega pidada Tallinna industriaalikute esifiguuriks. (Pildil valik Tallinna & Tartu raffast.) Oi kuidas raffas ta pilli järgi tantsis! :D

PK 6: The Witch King Goes Good :P

2005-08-29T14:43:00.000+03:00

Järgmine päev algas kohe nalja ja naeruga, kui nii võib öelda. Läksime nimelt hotellis hommikust sööma ja avastasime, et Tolkieni fotodega kaubitsev inglise vanapaar peatub ka samas hotellis. Oma eine lõpetanud, tuli tädike meie juurde ja avaldas kahetsust, et nad eile minu ettekannet ei saanud tulla kuulama. Mille peale ma vastasin, et tegelikult... khõmm... istusid nad lausa esimeses reas ja et ta abikaasa isegi pärast mu kätt surus. Mille peale vajus tädi suu lahti ja kõrvad läksid roosaks... Vähem gin´n´tonic-ut, ma ütlen :)
Murakas oli oma esinemise pärast juba natuke närvis. Luges selle mitu korda läbi ja lubas esinemise ajal ilmekas, soe sõbralik ja naeratav olla. Ja nii oligi, usute vi ei usu. Midagi nii nunnut ei ole ma kohe tykk aega näinud. Aga käed-jalad värisesid kyll, seda ei saa ka kahjurõõmsalt märkimata jätta. Mitte et mul endal ei oleks värisenud... ;) Kogu esinemine läks see-eest suurpäraselt – raffast oli kohal tunduvalt rohkem kui oleks osanud oodata ja rohkem kui paljude suuremate organisatsioonide kuulajatel. Kysiti väga palju ja huvi oli väga positiivne. Eriti kui võrrelda just enne rääkinud Venemaa esindajaga, kellele astuti mitu korda üsna kõvasti varba peale seoses autoriõiguste pideva vägistamisega Venemaal.
Peale esinemist lõõgastusime jälle kõrtsis – otse loomulikult :)) Ja need loengud! On ikka kohutavalt ebaõiglane, et neli pgna sessiooni jookseb yhel ajal – kogu aeg pead sa millestki ilma jääma ning huvitavat toimub nii palju! Igatahes on mul hea meel, et ma ei üritanud pääseda Allan Lee esinemisele, kuhu olevat jube murd olnud ja pool massi ka uxe taha jäänud – nägin pyhaba kordust ja see oli üsna lahja. Slaidiprogramm filmi propside tegemistest ja üldse seal olemisest. Njahh.
Yldse möödus päev ysna vaikselt ja peamiselt Muraka ära sõidu vältimatu lähenemise tähe all. Oli ka näha, et osa inimesi oli juba lahkunud, kuigi teiselt poolt, mõned alles lauba hommikul saabusid. Kuna vahepeal jäid mõned esinejad välja ilmumata, külastasime Art Roomi, kuhu varem ei olnudki jõudnud. Päris ilusaid asju oli ja paljud neist ka müügis, aga nohh, ega ikka hammas peale ei hakanud. Kena õlimaal Nazgulist oli ntx tonn naelu 8(. Oli ka aga pildid olid muidugi kenad ja ka osa nodi ja kostüüme olid päris asjalikud.
Õhtune kauaoodatud Costume Extravaganza oli... eee... oli kah. Mõned asjad olid enam, teised vähem, mõned ikka täielik pullikaka. Enamus olid läinud ikka täiesti teises suunas sellest, mida meie siin viljeleme. Ei mingit ehedust ega ajaloolist tõde ega midagi. Mitte et ma seda hirmsasti pooldaks – isegi vastupidi, kuid mõtlema pani kyll. If you know what I mean... Haleth oli ainuke, kelle kostüüm oli läbini nagu päris. Tegelikult – haldjate puhul võib sellest isegi aru saada, kuna nende olemus on iseenesest fantastiline, kuid mõni asi oli ikka liig mis liig. Er pidas igatahes kuni pooleni vastu ja kadus siis minema – eks kogu see ninnu-nännu ajas otsima omasuguste seltkonda ;). Päris mitme asja puhul ei suutnud ma ka ise turtsatust maha suruda, mis parata.... Lahe oli see, et pealtvaatajate hulgas oli näha palju ´pädevamaid´ kostüüme kui laval. Igatahes oli üldine mulje väga nõrk – eriti meeste kostüümide ja relvade osas.

Stay tuned for PK7: Watchful Eagle and a Pint

Rammstein on hea, Laibach on parem!

2005-08-29T13:08:00.000+03:00

Pikem kommentaar ja afterparty pildid on tulekul. Veel see nädal, ma luban :)

PK 5: I Am The Star :D

2005-08-26T01:13:00.000+03:00

Sellest päevast polegi midagi suurt rääkida. Lihtsalt üks väga ilus päev. Vestlus Shippeyga hommikul peale tema (loomulikult briljantset) loengut, mille lõppedes olid lausa kõhulihased valusad ning minu kohmakalt alanud kui siiski õnneliku lõpuga loeng pealelõunal.
See on tõeliselt imeline tunne, kui sa oled valmis teinud midagi enda arvates head – ja siis tullakse sulle juurde ja muudkui surutakse käppa ja kiidetakse ja kysitakse, et millal raamat välja tuleb.... Kui on üks asi, millest ma tõesti midagi tean, siis on see Kalevala mõjud Tolkieni loomingus. Kui selle päevani ei olnud see tegelikult mitte kedagi peale minu ka huvitanud. Seetõttu tuli kogu järgnev furoor mulle absolutse (muidugi meeldiva) üllatusena – kõigi järgnevate päevade jooksul astusid inimesed mulle suvalistel hetkedel ligi ja hakkasid innukalt küsimusi esitama – kuni sellise absurdini, et a la „Mis võis kyll Tolkieni jaoks olla Numenori huku idee allikaks?“ Mille peale ma ei osanud muud vastata, kui et soovitasin lugeda legende Atlantisest ja kinnitasin, et Kalevalast see mõte kyll pärit ei ole...
Otse peale loengut tassisid paar külalist (Rohan (pildil paremal)ja Bradfield (kah paremal)) meid koos veel paari inimesega kõrtsi ja siis sai natuke tähistatud. Aga väga vähe. Tegelikult kadume me kohe varsti minema, sest järgmisel päeval ootas ees Murazori esinemine ning mina oli rampväsinud.
Nii et tatsasime hotelli – jõime ära kaks pisikest konjakit, mille lennukist kaasa olime saanud ning klõpsisime natsa telekat, vaadates vaheldumisi „Shakespeare in Love“ ja „The Beach“. Peale mida – minu suureks üllatuseks – õnnestus ära näha ka juba siingi laineid lööv uus sari „Lost“. Mis oli hea.
ELU OLI ILUS SEL PÄEVAL.

Stay tuned for PK 6: The Witch King Goes Good :P

PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda

2005-08-25T10:41:00.000+03:00

Nagu sai juba öeldud, oli Murazoril lobitöö täies hoos, kui mina kõrtsi jõudsin. Tema ümber oli kogunenud terve hulk inimesi ja käis elav vestlus Eesti tolkinistide seltsi teemadel. Et mis ja kuidas. Terve peotäis meie visiitkaarte oli kah juba laiali jagatud ja õnnelike nägudega inimesed silmitsesid neid siin ja seal (wow, how great, we should do also something like this... etc). Kampa kuulus ka üks inglise vanapaar (ja ma pean silmas VANApaar), kes hiljem selgusid olevat Tolkieni fotode müügifirma omanikud. Et siis proua õde Pamela Chandler oli kunagi 50-60ndatel Tolkieni(kes vihkas pildistamist) südame võitnud ja temast päris mitu korraliku fotosessiooni teinud. Toas ja aias. Naisega ja ilma. Nägime pärast pilte ka Dealers Roomis, väga kenad olid. Hindu – teadagi miks – ei olnud juurde pandud... Vanaproua, kes nägi välja nagu tõsine drug addict, teatas siis mingil hetkel meile suure saladuse (mida kuulis terve laud muidugi ning tegelt üldse kõik läheduses viibijad), et avamisele on tulemas ka Priscilla Tolkien. Lahe muidugi, aga mina isiklikult ei ole just suur lastesõber. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Enivei. Kuna kõhtu ei olnud lennureisist saadik midagi saanud, üritasin ennast leti juurde välja võidelda. Suure rabelemise, higistamise, vabandamise ja ohtrate valukarjete saatel see mul ka lõpuks õnnestus, kuid kõik, mida mul sealt välja kaubelda õnnestus, oli pakike kartulikrõpse. Kõik muu oli lihtsalt juba otsas. Baariraffas oli üleüldse äärmiselt jahmunud olemisega kogu sellest massist, mis neile ootamatult nagu kott kulda kaela oli sadanud. Kohalikud olid ühte baarinurka tõmbunud ja vahetasid seal ärevalt muljeid (WHAT you said they were?! Tolki-what?) Aga nagu öeldakse – 1 õlu = 2 kotletti. Ja nii see siis läks.
Vahepeal käsime ära ka avamistseremoonial, mis ostus väga lühikeseks ja üllatavalt magedaks. Ilusates kleitides tädid teatasid meile, kus on saali avariiväljapääsud, ning et oleme tulnud Tolkien 2005 Sõrmuste Isanda 50ndale ilmumisaastapäevale pühendatud konverentsile. Olime üsna rabatud, sest tegelikult oli meie eesmärgiks hoopis ju Paraguai missivalimistele minna... Kiiresti tutvustati kõiki komitee liikmeid (siin on osad neist) ning siis rebiti lavale ka külalised, kes selleks ajaks saabunud olid. Ja siis suur „üllatus” Priscilla Tolkien, kes pidas kena südamliku kõne ja oligi kõik. How absolutely lame. Ah jaa, linnapea pidas kah kõnet, tervitas kõiki ja teatas uhkusest õhetades, et teeb ka kandva rolli kohaliku näitemänguseltsi etenduses „Farmer Giles of Ham” teemadel.
Nujah – back to business, mis tähendas siis –, tagasi kõrtsi. Tegelikult pidi mingi tunnikese pärast kuskil auditooriumis algama suur tutvumisõhtu kõikidele osalejatele, kuhu plaanisime minna, aga ei jõudnud. Enivei – seal ei saanudki kuigi palju rahvast olla, kui arvestada selle hulgaga, kes kõrtsis sees, selle ees ja ümber ringi saalis, õlut jõi ja suhtles. Ning veel veidi aega hiljem oli ka kogu tutvusmiõhtu raffas seal. Ojee. Asi nägi kohati välja nagu Õllesummer. Ja kõik rääkisid Tolkienist. Võimas. :D

Neil the Journalist sattus meie juurde istuma juhulikult, kuna kõrvalolevad ameeriklased olid otsustanud tema iroonilisi märkusi ja kysimusi üksmeelselt ignoreerida. Niisiis pööras ta tähelepanu meile – kahele õnnetule idaeurooplasest tolkiinifännile, kes talle üle laua õnnelikult naeratasid ja yldse kogu asjast kerges eufoorias tundusid olevat. Kuigi Neil oli oma artikli juba valmis kirjutanud ja Daily Telegraphy ära saatnud, ei lubanud uuriv ajakirjanikunatuur tal meiesuguseid magusaid palasid, kellega tõotas palju nalja saada, ka rahule jätta. Ja nii see juhtuski. Paar tundi ja üüratu hulk õlut hiljem oli vaine Neil õnnest juba nii oimetu, et Murazor sundis ta isegi keset kõrtsi koos temaga Yankee Doodle´it laulma... Aga see oli naljakas. Koju Londonisse sõidust ei tulnud tal ka midagi välja – selle asemel võttis ta toa samas hotellis, kus meiegi peatusime ja otsustas meid Birminghami ööklubidesse viia – ta ninelt tahtis kohutavalt tantsida. Irw.
Kuna üleüldine vennastumine ja õestumine oli selleks ajaks oma tipu saavutanud, oli linna ööklubisse minemise idee (kell oli mingi 1 ja pubi pandi kinni) päris paljudele pähe turgatanud ja ameeriklaste juhtimisel algas üleüldine sebimine ja taksode tellimine. Kuna mina pidin vahepeal koos inglasega meie hotelli minema tema läpparit ära viima (mitte selleks, mida teie arvasite, perverdid sellised!), siis läks Murazor koos ameeriklastega – et pärast helistame, kus nad on, ja saame linnas kokku. Vaevalt olime me hotelli jõudnud, kui juba ta helistaski ja ütles, et ärge tulge kuskile, sest kõik kohad on kinni. Mille peale Neil irwitas kahjurõõmsalt: „Americans!” ja tellis takso sellissesse kohta minekuks nagu Barracuda. Irwe tema näol oli seda tüüpi, mis – pean ausalt tunnistama – pani mind kogu selles ürituses sügavalt kahtlema. Aga ma pidin olema tugev. Minutiga oli takso kohal ja me kimasime tagasi linna, kus üritasin Murazori tabada ja talle selgeks teha, kuhu minema peab. Kui kohale jõudsime, seisis ta otse klubi ukse ees ja oli ameeriklased kah kuhugi ära kaotanud. Oma sõnade järgi oli ta pea ees sõitvasse taksosse viskunud ja karjuvad ja kätega vehkivad jänkid olevat teda veel miile mööda tänavaid taga ajanud. Aga ta raputas nad maha.
Järgnesid läbirääkimised Barracuda lävel, kuhu me sisse ei pääsenudki, kuna oli „Student night”. Ei noh. Näitasin neil oma ISIC klaarti ja teatasin, et teised on minu kaasüliõpilased, aga sellest polnud mingit kasu. Ja üksi ma kah ei olnud nõus sinna minema, kuigi uudishimu oli ausalt öeldes suur... aga hirm oli veel suurem ;) Tallina ööelust ja poolpaljastest tüdrukutest räägitakse siin ja seal, et oh kui kole (vi siis ilus). Need seal olid kohati ikka päris paljad. Ja - andke mulle andeks – siukseid masajalgu ja punnkõhte annab Eestist ikka kohe otsida. Võibolla sellepärast, et siinsed 100kilosed ei kanna mikropüksikesi ja mohäärist rinnahoidjaid klubisse minnes? Jäkk oli, ausalt.
Enivei. Sellega meie kuulsusrikas üritus Birminghami karmi ööelu rüpes veel ei lõppenud – keerasime ümber nurga ja voila! – sealt kostis järgmise klubi, mille nime olen unustanud, hullutav tümakas. See koht oli all about 80s. Grease ja Dirty Dancing, ELO ja Alphaville. Iga viimane kui inimene tantsis (vi vähemalt nõksutas puusa) ja kõigil kuttidel oli kaks õlut käes. Vaimustav koht. Murazor oli juba uksel turvamehe poolt tagajalgadele aetud – too nimelt käskis tal mütsi peast ära võtta. Kui pilgud oleksid tapnud, siis seda turvat poleks enam. Aga kahjuks oli see kapisuurune neeger kõvast puust ning Er oli sunnitud alluma. Igatahes urises ta veel pool tundi tagantjärele. Mitte et ta seda mütsi kohe sees jälle pähe poleks pannud...
Igatahes tekkis mul mingi hetkel kohutavalt irratsionaalne tunne – mina, Birminghamis. Ööklubis. Tantsin Daily Telegraph´i ajakirjanikuga mingi lollaka Grease loo „You're The One That I Want” järgi, ümberringi siplevad lihakehad ja kilavate silmadega higised prolehärjad... Ning nurgas istub baaripukil Nõidkunn, silmad pimeduses hiilgamas. Õõvastav.
Ees seisis oluline päev – minu ettekanne.

Stay tuned for PK 5: I Am The STAR :)

PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham

2005-08-22T19:18:00.000+03:00

Vaevalt kärarikkast ja värvikyllasest Birminghami bussijaamast välja jõudnuna avastasime end juba iiri pubist „Dubliner”. Nimelt hakkas vihm ladinal sadama ja tõmbusime esimesse ettejuhtunud ukseavasse varju, mis osutuski eelmainitud kõrtsiks. Tegime siis oma esimesed turgutavad õlled (Carling, Britain´s Best Selling Beer, of course) ja ootasime vihma lakkamist. Pean tunnistama, et oli väga bro. Kõrvallauas istuv sõbralik gentleman, kes osutus baaris end väga koduselt tundva suure hundikoera omanikuks, hakkas meile kohe oma koera trikke demonstreerima.
Nujah. Kui vihm jäi järele, kimasime kohe edasi, et ikka võimalikult vähe konverentsist kaduma läheks – oli ju hotell kohe sealsamas kesklinnas, ülikooli lähedal. Tegelikkus kujunes minu kujutlustest aga üsna erinevaks – kiire sirgjoonelise kohalemineku asemel tatsasime me hulk aega kesklinnas ringi ja kysisime ohtralt teed, kuna orienteerumine osutus arvatust raskemaks. Linna kaarti meil muidugi kah polnud. Hirmu hakkas tegema fakt, et keegi meie potensiaalsetest teejuhatajatest polnud ei meie hotellist ega ka tänavast, kus see asus, kunagi midagi kuulnud (a la „Ma elan siin juba 20 aastat ja pole sellisest tänavast kuulnudki – kuskil siinkandis see küll asuda ei saa!”). Lõpuks lõime käega ja võtsime takso ning kõva 6 minutit ja £5 hiljem võisime oma pambud rahuldustundega tuppa tassida. Hotell oli siiski olemas. Pärs nunnu pealegi, kuigi tuba oli jube väike. Aga nohh, ega mul polnud plaaniski seal rohkem aega veeta, kui hädavajalikud unetunnid.
Selga said tõmmatud Ordu tuttuued särgid ja kohe kimasimegi Aston University poole. Seekord üllatusi ei olnud – hotell asus konverentsikohast vaevalt 500 m kaugusel. Otse ukse ees kohtasime nelja Soome tolkinistiga, kes meie tervituse peale end ilmselgelt ebamugavalt tundsid ja kohe minekut tegid... veider. Kartsid vist, et hakkame nätsu ja värvilist traati nuiama... Registreerimislauast saime kätte oma nimesildid ja konverentsinänni, mis oli mõnusalt temaatilisse kilekotti pakitud. Otsisin kohe välja programmi – ainult selleks, et kahetsusega näha kõike seda, millest olime juba ilma jäänud. Siiski oli täpselt parajalt aega, et samast soomlaste kambast nagu tühast kohast mööda kõndida, teha esimene orienteerumisharjutus ja jõuda õigeks ajaks Shippey esimest ylesastumist tunnistama, ehk siis paneelile „Tolkien and the War”.
Kui me õigesse ruumi jõudsime, oli eelmine esineja, Franco Manni, alles täies hoos. Mitte et minu inglise keel hea oleks, aga tema oma oli ikka õnneks palju hullem. Murakas oli ka väga sügavalt kuulamisse süvenenud – pea laual, tõi ta aeg-ajalt kuuldavale vaikseid rahulolevaid norsatusi, mis ilmselt kõnelejaga nõusolemisele viitasid. Paari teist kuulajat tundusid tema stiili imeks panevat.
Järgneva lõbusa kahe tunni jooksul ei saanud ma just palju uut infot, kuid ohtralt meelelahutust, sest Shippey ostus suurepärase huumorisoonega väga lahedaks inimeseks, kes lennult Tolkieni kirju ja anglosaksi luulet tsiteeris. Vaene John Garth oli oma äsjailmunud raamatu „Tolkien and the Great War” seisukohtade kaitsmisega üsna hädas. Kohutavalt lahe oli kuulata juba lihtsalt seepärast, et enamus raffast olid niivõrd pädevad – kui kumbki panelistidest vastuse leidmisega toppama jäi, tuli auditooriumi seast kindlasti mõni asjalik märkus. Hiljem sain aru, et terve see konverents ongi selline – kohutavalt informatiivne, asjatundlik ja lõbus. Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Kui paneel läbi, oli kell 6 ja avamistseremooniani poolteist tundi aega. Helistasin Murakale, kes oli vahepeal minema hiilinud ja nyyd lähedalasuvas kõrtsis lobitööd tegi. Päriselt ka.

Stay tuned for PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda

PK 2: Trang & Bouch

2005-08-21T11:03:00.000+03:00

Lõpuks maas, elus ja terved. Pagas käes ja kalasilmne Nõidkunn sabas, ostsin piltid Gatwick expressile Londonisse, Victoria jaama, mille lähistelt väljus buss Birminghami. Nutune oli vaadata, kuidas otse enne meie ekspressi vuhises jaama sisse – ja siis ilma meieta jälle välja – otserong Birminghami. Kuradi kuradi kurat. Aga rongipilet £43 (üks ots!) käis mulle igal juhul üle jõu – vi nohh – mõtelege ise, kui palju selle raha eest õlut vi mingit nänni oleks saanud osta! Niisiis otsustasime bussi kasuks.
See bussiidee tuli üldse viimasel minutil, kui olin Murakale paar päeva varem rongihinna teatavaks teinud. Selle peale ta vandus pikalt ja kysis siis, mis bussipilet maksab. Mida ma polnud uurinudki – piinlik lausa tunnistada, kui juhm inimeseloom ikka olla võib. Aga uurisin siis ja hoplaa – juba tunduvalt mõistlikum hind. Sel momendil ei jõudnud ma muidugi meie rahavaegust ära kiruda, sest miski poleks mulle enam meeldinud, kui purjakil kaaslane ronginurka magama lükata ja lõpuks omaeti rahu saada. Lõpuks äffardasin teda, et kui ta inimeste tülitamist ei lõpeta, siis kutsutakse talle varsti politsei ja ta peab konverentsi asemel soolaputkaga leppima. Pean tunnistama, et paar korda oli paras kiusatus ta lihtsalt jaama maha jätta... Lõpuks sai kohusetunne siiski võitu ning kui rong lõpuks tuli, jäi ta minu suureks kergenduseks jälle magama.
Victoria jaamas oli rõõm suur, kui inimene teadvusel tuli ja kysis, kus me oleme. Juhuu! Esimesed teadlikud sammud Inglismaa pinnal tehtud. Victoria Coach Station asus Victoria jaamast vaevalt 300-400 meetri kaugusel ja odav pilet tegi tuju rõõmsaks. Pean siiski ausalt märkima, et valgete inimeste transpordivahend buss ilmselgelt ei ole, sest peale meie oli peatuses (ja bussis) veel vaevalt paar-kolm kahvanägu. Ülejäänud kõik coloured people. Nujah, see selleks. Reisile ei saanud igatahes midagi ette heita.
Londoni linnapilt, millele vaid põgus pilk õnnestus heita, tundus kohutavalt eklektiline. Tallinna linnas toimuvad hüsteeriatoonilised arutelud teemal uus- ja vanaehitiste kokkusobivusest ei tundu sealkandis üldse mingi teema olevat – korduvalt võis näha, kus mingi sajanditevanuse häärberi külge vi kõrvale oli kinnitatud ultramodernne klaas-ja-betoon-karp. Ja üldse mitte kole. Seda peab kyll tunnistama, et fantaasiat tundub Londoni arhitektidel ikka kohe palju rohkem olevat. Korra sundis mind nägu vastu klaasi suruma Adidase poe vaateaken, mis reklaamis suurt tühjaksmüüki – hinnad alates £1-25. Aaargh! Korraks tekkinud iha ja kättesaamatusest tulenev kurbus kadusid aga õnneks kohe.
Imedemaa Birmingham ootas.

Stay tuned for PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham

PK 1: The Saga Begins

2005-08-19T16:36:00.000+03:00

Kui ma oma kotti järel lohistades, silmad veel poolkinni, lennujaama jõudsin, oli suur mäsu ja rahvakogunemine juba alanud. Paras mass raffast koperdas ja kõikus oma kottide najal ja ümber kohmakates sagristes järjekordades, mis jooksid kõigis võimalikes suundades, aga mitte lettide poole. Öäk. Vahtisin lootusrikkalt ringi, et ega Nõidkunn ometi oma lubadust ole täitnud ning poole seitsmeks kohale tulnud, aga ei. Muidugi mitte. Ise olen loll.
Tuju hakkas paremaks minema siis, kui lennukisse tatsates märkasin tuttavat nägu – Helen, EHI-st. Sada aastat polnud näinud. Ega esialgu ei osanudki midagi head karta, aga tulemata see ei jäänud. :) Olime just oma kohtadele nihverdanud turismiklassi viimases reas kohe peldikute kõrval, kui ta üle seljatoe mulle sosistas, et ma võiks ette äriklassi tulla, seal ruumi on. Juhuu!!! Helen on, muide, stjuuardess. Ja väga lahe inimene pealegi. Nii me siis purjetasimegi teiste kadedate pilkude saatel uhkelt matsirahva hulgast minema ja maabusime lennuki eesosas, kus kohe varsti sai ohtralt süüa ja veel ohtramalt juua. Väga mõnus oli. Siinkohal talle veel suured-suured tänud!!! (Eriti selle eest, et ta nagu maavanaema hoolitsevalt veel pudeli veini ja mõned konjakid – mis hiljem mulle hädasti ära kulusid – meile kaasa ka pani :))
Kui Murakas endale neljanda (viienda? kuuenda?) viski sisse kallas, kahtlaselt aktiivseks muutus ning muud business-raffast hakkas tüütama, siis kartsin juba, et kohe-kohe tehakse hädamaandumine mingis vaking Frankfurdis ning meid tõstetakse maha. Minu suureks kergenduseks jäi ta siiski üsna kähku tukkuma ning ma arvasin, et sellega asi piirdubki. Ma poleks saanud rohkem eksida!

Stay tuned for PK 2: Trang & Bouch

Sinna ja tagasi, ehk kuidas me Inglismaal käisime

2005-08-19T11:25:00.000+03:00

Käesolevaga alustan siis pikka, lohisevat ja igavat – kuid selle-eest illustreeritud – ülevaadet oma hiljutisest Inglismaa reisist, mille (peamiseks) eesmärgiks oli Eesti esindamine Tolkien 2005 konverentsil Birminghamis ja sellele järgnevast külaskäigust professor Arthur Kincaidi juurde Oxfordis.
* Kõik alljärgnev on puhas fiktsioon, kõik kokkulangevused reaalsete isikutega ja kohtadega on täiesti juhuslikud ning miski kirjeldatust ei vasta tegelikkusele. Võibolla ainult mõni koht... või isik... vi siis juhtumine... Vi vadever

Stay tuned for PK 1: The Saga Begins

Beware of exploding cookies!

2005-08-07T20:33:00.000+03:00

Punkarist saab beib?

2005-08-02T16:26:00.000+03:00

Nüüd on see siis tehtud. Järgmine samm allakäiguredeli on otsustavalt võetud. Või on see samm hoopis üles? Krt seda teab. Igatahes – käisin täna pediküüris. Esimest korda elus. Mis minu vanuses (ja ametis) on vist üsna haruldane juhtum. Ja pean oma häbiks ja vaimustuseks tunnistama, et jube mõnus oli. Nüüd kardan, et lähen veel...
Lugu algas tegelikult juba pool aastat tagasi, kui asusin tööle iluajakirja juures. Enne seda olid sõnad nagu pediküür ja maniküür minu jaoks pigem sõimusõnad. Kosmeetiku juures polnud ma kunagi käinud ja mu iluarsenali moodustasid silma- ja kulmupliiats.
Nüüdseks on mul õnnestunud juba ära proovida mitu luksusliku näohooldust ja keemilist koorimist, lümfimassaaž ja järge on ootamas meemassaaž. Kui kaugele saab veel minna? Koju on tekkinud kreemipurgid viieks erinevaks tarbeks. Ja ma isegi kasutan neid. Isegi tselluliidikreemi tassisin koju ja nüüd põrnitsen seda iga õhtu –peale pole julgenud veel määrida. Isegi juuksepikendused katsetasin ära. (Vahib segasel pilgul ringi.)
Muidu olen ma korralik inimene – kõrgharidusega, kuulan industriaali ja metalit ning loen maagilist realismi, sci-fi d ja fantasyt.
Nüüd kõnnin linnas ringi ja taban end ühtelugu võõraste salongide ustest-akendest sisse piilumas ja arvata püüdmas, mida põnevat need kitlitega tädid seal sehkendavad... et kas äkki saaks isegi...
Inimesed, aidake!

Kohtumine iidoliga

2005-08-01T12:53:00.000+03:00

Sain täna lõpuks vastuse maailma kõige parema tolkinisti, professor Tom Shippey käest.
Kirjutasin talle seoses oma BA tööga, mille kaitsesin kevadel märkega „Soovitav avaldada”. Peale seda olen olnud hädas, sest päris sellisel thesise kujul asja avaldada ei tahaks, peaks nagu pisut popimaks ümber kirjutama. Samas on ka mõned nõrgad kohad, mida oleks vaja muuta. Aga arvamus töö nõrkade kohtade suhtes on neil, kes asja lugenud on, kardinaalselt erinev. See, mis ühele tundub geniaalne, on teise arvates täiesti põhjendamata ja rabe jne.
Ja siis mõtlesin – äkki paluks Shippey arvamust. Ma saan aru küll, et ta on hullumeelselt hõivatud mees, aga nohh, küsija suu pihta ei lööda. Ja ei löödudki :)
Igatahes saan nüüd temaga Birminghamis kokku ja arutame seda asja. Just can´t wait.

ja veel: http://www.slu.edu/colleges/AS/ENG/faculty/shippey.html

No ei tule vaimu pääle.... :(

2005-07-27T14:06:00.000+03:00

Work sucks. Big time.

Kohooliku pihtimus....

2005-07-26T14:58:00.000+03:00

Tere! Kirjutan teile esimest korda.Olen 35 aastane naisterahvas.Muidu päris ilus- nii enda kui ka teiste meelest.Probleem on aga selles, et olen kindel alkohoolik.Pidutseda mulle meeldib ja seda kindlasti ikka täiega.Päris käppa maha ei pane, aga palju puudu kah sellest pole.Ja mehed joon ma ilusaks.Nii,et pole välistatud kui ma nendest mõnega ka edasi lähen.Omal on mul kodus väga hea mees,kes alkoholi väga harva,vaid pidulikel sündmustel võtab.Olen oma meest petnud ja ikka seda purjus peaga.Nüüd siis elan oma süümepiinades.Te võite mulle õelda,et ise olen süüdi.Jah,olen.Kedagi teist ma ju ei süüdistagi,aga saage aru ,see on minu suur probleem ja mure millest ma tahaks vabaneda.Olen muidu ju korralik naine.Hea töö,tubli laps,ja armastav mees.
Teid ette tänades.

VAAT SIUKE KURB LUGU.

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas

2005-07-25T14:46:00.000+03:00

EstCon seljataga, elusalt ja tervelt kodus – ning enamgi – veel lausa tööl juba :)
Ilmselt on sellise edu oluliseks põhjuseks asjaolu, et sõitsime kohele planeeritust hiljem – mitte reede õhtul, vaid lauba hommikul vara-vara, ja mingi kell 12.
Kruusateed on ikka real pain in the ass :( Kuigi peab tunnistama, et Nahkmetsa teel kannatas meie sinilinnuga uhada kohati lausa 50 km tunnis, enne kui soolikaid segi hakkas raputama. Nädal tagasi Setumaa teedel kihutasime see-eest hingematva 20 km/h kiirusega ja ikka oli selline tunne, et sisikonnas ei jäänud kops ka maksa peale. Jube. Järjest enam hakkab tunduma, et see kõikse õigem sõiduriist on ikka üks kobe jeep.
Aga asjast. Kõigepealt rõõmustas meid juba enne kohalejõudmist pilt tee ääres kakerdavatest inimkujudest, kes tundusid meile viitavat, et oleme õigel teel – kui külamehi näha, küllap siis ka asustus kah kuskil lähedal. (Huvitav, kas sellel usul on mingit pistmist meremeeste tarkusega, et kui kajakaid näha, siis maa lähedal?) Enivei. Meil oli ainult osaliselt õigus – Nahkmetsa oli lähedal jah, aga tee ääres ei kakerdanud mitte kohalikud külamehed, vaid (väidetavalt) koera jalutavad Krafinna ja Jyrka. Koer oli neil küll ka kaasas. Lõpetasime selle korralgeduse, kamandasime nad autosse ja transportisime turvaliselt jahimajja tagasi lootusega, et neil edasipidi korralikumalt silma peal hoitakse.
Kui me kohale jõudsime, oli päeva esimene loeng (Ants ´Ats´ Miller „Aeg ulmes ja füüsikas”) juba alanud, kuid meil õnnestus lõpuks sellest ka pisut osa saada. Väga lahe oli, kuigi pooltest asjadest ei saanud mina midagi aru – füüsika, nohh. Ja sügava häbitundega pidin endale tunnistama, et osad näited jäid kah tumedaks, sest nii palju ei jõua küll üks normaalne inimene lugeda. Isegi mina ei jõua ;)
* Parim kild – Jyrka vastus kellegi küsimusele „Aga milleks need paralleelmaailmad vajalikud on, kui neisse pääseb ainult ajamasinaga?” Ja vastus: „Jah, see on nagu sama asi, miks Tartu linna seisukohalt teised linnad vajalikud on, kui neisse ainult mingi transpordivahendiga sõites pääseb...”
And now something completely different. Lõbu sai läbi ja algas see, milleks me kõik olime sinna kohale sõitnud. Minu ettekanne nimelt. Jeekim, kuidas üks inimene võib ikka närveerida! Mitte et ma poleks enne ettekandeid teinud. Ja mitte, et ma poleks teemat vallanud. Aga selle koleda kamba ees, kes kõik teavad kõigest kõike... ullumaja. Peale selle – niipalju kui mul õnnestunud igasugu ettekandeid ja arutelusid kuulda, mida selles seltskonnas viljeletakse, on ikka ja alati tegu ikka sci-figa. Fantasy ei tundu nende jaoks isegi teema olevat. Ja siis mina oma Tolkieniga... täpsemalt siis „Tolkien ja II maailmasõja järgne inglise fantaasiakirjandus”. Kartsin lintšimist.
Kui kell kukkus, pigistas surmamineja saatusega leppinult silmad kõvasti kinni, astus raffa ette ja hakkas peale. Ja ennäe – ei juhtunudki midagi. Ainult kaks inimest jäigi magama (oletan reede õhtu järelmõjusid) ja ülejäänud olid täitsa positiivsed. Erilised tänud Kajakale ja Meelis Friedentalile :)
* Parim kild tuli minu ettekande ajal Velbult. Tüüp marsib poole ettekande pealt sisse, kuulab kolm minutit ja küsib: „Aga mis see Tolkien üldse asjasse puutub?” :D
Kolmas ettekanne tuli Meelis Freidenthalilt, kes rääkis utoopiast ja selle liikidest. Omaenese värskest eneseületamisest elevil, tundus tema asi mulle kohe eriti huvitav. Kindlasti lisas kaalu ka asjaolu, et igasugu campanellad ja huxleyd ja ristikivid, rääkimata clarkist ja platonist on kõik läbi ka loetud.
* Parim kild tuli Mart Kalvetilt, kes teatas, et parim näide ühe autori loomingust nii utoopia kui düstoopia kohta on Nossovi „Totu Päikeselinnas" ja „Totu Kuul”. :)

Lõuna tähendas seda, et tuli läbi ladiseva vihma ümber majanurga alumisse saali liduda ja siis jälle koos kausside ja topsidega üles, sest all ei olnud enam söömiseks vaba kohta. Supp oli maitsev, kuid praest pidin kahetsustundega loobuma – ma võin ju olla nädalavahetuseks metsa ja loodust nautima sõitnud intellektuaal, kuid siiski ei mahu mulle toitu sisse liitrite ja kilode kaupa, nagu toitlustajad paistsid arvavat. Aga see on niisama virin. Ma saan aru küll, et tegelt olen ma ise nõrk ;)

Peale lõunat kulutasid Jyrka ja Kastanje (pildil alumine)(kellele Riivo rahva hulgast asjatundlikult kaasa kiibitses) tervelt kaks tundi vene ulmest rääkimisele, mis oleks tunduvalt põnevam olnud, kui ise ka sellest midagi teaks. Veider värk selle vene keelega – kunagi oli selge kui vesi, kui nüüd rääkima hakkad, siis läheb poole lause pealt inglishi peale üle... Ja peale selle on mingi psühholoogiline värk – kui ikka on valida, et kas võtad mingi anglomerikaani vi venku asja, siis valid esimese... isegi kui keel rolli ei mängi. Ettekande tulemus oli muidugi ettearvatav – esialgse soovi endale kõigi kolme käest terve kuhi huvitavamaid asju kokku laenata suutsin taandada tagasihoidlikuks otsuseks lugeda läbi mingi siukse asja nagu Kirill Jeskovi „Viimane sõrmusekandja”. See tundus suurepäraselt Angmari koja programmiliseks dokumendiks sobivat :)
Õhtu päädis Stalkerite jagamisega. Ma ise oleksin küll kolmel käel „Orünks ja Ruik” võitu soovinud, aga nohh, kui ikka ei hääletanud, siis pole ka kobiseda midagi... :P

Edasi läks töö sektsioonidesse. Maja kahel korrusel näidati filme: üleval Firefly, aga mis all, pole halli aimugi.... Vihma sadas ja ei sadanud ka, aga kamoon, filmi võib ju ometi kodus kah vaadata! Lõpuks platseerusime õue kamina ette. Veider küll, aga sinna kogunes üsna sarnane seltskond sellele, mille seltsis eelmise aasta BaltConil hommikul kuueni jaurasime. Igatahes oli väga lõbus, kuigi Hargla jäi lõpuni veendumusele, et Old Boy on „mitte just sitt, aga täielik kusi”. Tegelikult ütles ta seda kyll absoluutselt ja enamvähem kõige peale, mis jutuks tuli ;) Hommikul oli ka sellest pisut kahju, et parem- ja vasakäärmuslaste (mida vastavalt esindasime siis meie Madisega (all vasakul nurgas) ja Liisi) ühine plaan Trash järve visata jäi teoks tegemata. Ja ometi oli olukord nii soodne – Velbut polnud näha ei lähedal ega ka kaugel! Ilmselt tuleb see järgmise aasta kavva planeerida...
Ja Bergist tundime kah puudust :(

Pildid: Trinity, Tuuleke

Üleskutse kõigile ilutöötajatele!!!

2005-07-21T17:08:00.000+03:00

Ilutööstuse salongi kollektiivi loomise ajal on vaja moodustada tugevdusribid (meie äris need on arstid, nad on rohkem organiseeritud, ja mehi – neid, muide, peaks kollektiivis olema mitte vähem, kui 10%; ilma meesteta meie kollektiivid rohkem sarnanevad terraariumitega).

Beware - Donna Anders

2005-07-13T11:10:00.000+03:00

Lõpux ometi sain selle jõleda raamatuga ühele poole. „Night Stalker”. Jube asi, ärge jumala eest lugege. Barbara Cartlandi teosed on selle kõrval kirjandusklassika absoluutne TIPP. On täitsa hämmastav, kuidas sellist saasta küll ometi produtseeritakse. Midagi lamedamat, igavamat, ebausutavamat ja piinlikumat ei ole mulle iial kätte sattunud.
Ja oleks see tädil esimene raamat – ei, tal on neid juba mingi vaking 11 tükki ja produktsioon aina kestab. Ahastama paneb.....

Aga tõlkida oli muidugi kerge. Selle femiinse ajukääbuse – kes ise ennast kahtlemata Kirjanikuks peab – sõnavara koosneb umbes 600. sõnast. Esimesed kolm peatükki möödas, läks juba ludinal. Kuni toimetaja hakkas nõudma, et lugu peab olema kergesti loetav ja loogiline (sic!). Vaat sellega sai juba hullult vaeva nähtud.... kuigi lugematuid loogikavigu ma parandama ei vaevunud. Sitast saia ei tee.

Dolph the Fascist Hippo

2005-07-08T14:41:00.000+03:00

Kivirähk raamatust "Stalin. Punase tsaari õukond"

2005-07-08T09:56:00.000+03:00

Me näeme hämmastavat seltskonda, mis koosneb pisikestest ja paksudest, ent samas pööraselt vitaalsetest meestest, kes tapavad ohjeldamatult inimesi, varuvad vilja, arendavad rasketööstust, peavad sõda, mehkeldavad baleriinidega, joovad roppu moodi viina ning on oma lastele hellad isad. Kui neid just maha ei lasta, elavad nad 90 aastaseks. See ei ole tavaline maffia, see on kirik. Nad kõik on tõsiusklikud kommunistid ja jäävad oma veendumustele truuks ka siis, kui teised kommunistid neid piinavad ja tapavad.

Kuidas mootorrattur magab?

2005-07-08T09:38:00.000+03:00

Raadiost enam muud ei kuule, et Bikerfest ja Treff ja misiganes. Yritasimegi siis ette kujutada, kuidas yx siuke asi peax välja nägema. Et istuvad oma tsiklite seljas ja kogunevad gruppidesse, õllepudelid käes, yritades siis mootorimyrinast yle vestlust arendada. Mille peale Madis hakkas kõva häälega naerma, et mis vestlust. Nujah. Ma ise nii radikaalne ei ole. Aga lahe oli ette kujutada kyll, mismoodis 100 tyypi tsiklitega mingil platsil ringi aerutab, gruppidesse koguneb ja jälle laiali liigub.
Aga mismoodi tsiklimees magab?
Variant 1: nagu hobune. Toetab oma ´tugijala´ maha, laseb pea rinnale rippu ja... nii nunnu ;). See sobib rohkem nagu loneritele.
Variant 2: esimene mees laseb ennast vastu puud, teiene toetub vastu teda jne. Moodustub selline pikk soe ja sõbralik norskav rivi. See moodus on loomulikult mõeldud karjalist ühiselu vormi harrastavatele ratturitele.
Ja siis me mõtlesime, et peax öösel neid friike vaatama minema... et kuidas nad siis ikka magavad....

Trivia: roos

2005-07-06T17:14:00.000+03:00

Kui kreeka armastus- ja ilujumalanna Aphrodite merevahust sündis ja Küprose kaldale uhuti, muutis ta vahupritsmed roosiõiteks. Ja ehkki Kreeka ei ole roosi päriskodu, hinnati toda ilu, täiuslikkuse, graatsia ja armastuse sümbolit seal kõrgelt. Kreeka poetess Sappho kutsus roosi austavalt lillede kuningannaks. Tugev ja õrn, vastupidav ja habras, okkaline ja sametine - kes muu, kui vaid tõeline kuninganna suudaks endas ühendada nii vastandlikke jooni?

* Sõna "roos" arvatakse tulevat indogermaani sõnadest vrod või vrad, mis sanskriti keeles tähendab "õrn". Too lillenimi on olemas pea kõigis maailma keeltes. Vaid eskimotel, kellel küll hulganisti sõnu lume jaoks, see puudub.
* Iidsetel kivimitel leitud jäljendid kinnitavad, et roosi eellased kasvasid maakeral juba 15 miljonit aastat tagasi.
* Roosi ürgkodu on Idamaades. Sealt levis too lõhnav kaunitar Pärsiasse, Babülooniasse, Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrikasse ning Vana-Kreekasse ja -Roomasse.
* Hiinas olevat roosikultuur saanud alguse aastal 2500 eKr. Kroonikud annavad teada suurtest roosiistandustest keiserlikes aedades. Siiski peeti seal pojengi ja krüsanteemi suurema au sees.
* Ajaloost on teada, et Egiptuse viimase valitsejanna Kleopatra külalised seisid Rooma väejuhi Marcus Antoniuse auks toimunud pidustustel põlvini roosiõites. Oma kuningliku laeva purjedki laskis Kleopatra roosiveega üle piserdada.

Üht-teist roosiõlist
* Roosiõli peetakse seni uuritud eeterlikest õlidest kõige keerulisemaks - selles leidub üle 400 komponendi.
* Ühe tilga damaskuse roosi (Rosa damascena) eeterliku õli saamiseks kulub umbes 30 roosiõit. Ühe kilo roosiõli saamiseks läheb vaja 4000-4500 kilo värskeid õisi.
* Eeterlikku õli ei sisalda mitte ainult roosi kroonlehed, vaid kogu õis. Tõsi, kroonlehtedes on seda umbes 93%.
* Puhast roosi eeterlikku õli suudeti aurudestillatsiooni teel saada esmakordselt alles 9. sajandil Pärsias.
* Roosi kui ravimtaime õitseaeg algas Euroopas 13. sajandil, mil Pariisi lähistel Provinsis hakati kasvatama Damaskusest toodud roosisorti. 16. sajandiks oli Provins muutunud prantsuse ehk äädikaroosi (Rosa gallica) kasvatamise keskuseks.

Ich bin the rüütel now

2005-07-05T20:16:00.000+03:00

Oli see alles kogemus.
Kõigepealt tuli ohtralt oodata. Ma sain aru, et see oli ohvri peedistamise protsessis oluline etapp ja kannatasin vaikides ära. Siis tuli veel oodata. Et olex pime. Et piinajate näod näha ei olex ja nad saax süüdimatult oma hirmutegudest täit naudingut tunda. Õnneks ei olnud ma yksi. Minu saatusekaaslane Kirveraidur (pildil paremal)tundus küll märksa vähem närveerivat, aga ikkagi.
Mind lykati lõvide ette esimesena, kuna Kirves oli osanud õigeks hetkeks minema hiilida. Astusin siis ette ja läks lahti. Ryytlilugu. No mis seal siis ikka rasket olla saab. Aga ma ytlen ausalt - isegi oma ema nime ei suutnud enam meenutada, rääkimata teistest elu olulistest sündmustest nagu näitex kuulsate Arthedani väepealike äratorkamine ja Rhudauri kuninganna mürgitamine, lohega kohtumisest ja orkide tainakstagumisest rääkimata. Tatsasin jalalt-jalale nagu mõni ärajuhmistatud kääbik ja pobisesin õnnetult oma nina alla... Õudne.
Siis kysimused. Vähe. Õnnex. Udumägede tekkimisest ei teadnud ma mitte halligi. Piinlik. Oleks pidanud enne kogu duunedainide ajaloo asemel hoopis Keskmaa tektoonikale keskenduma...
Nii. Lõpuks nad halastasid ja kupatasid mind minema ning letti võeti Kirves. Tema küpsetamist kuulates jõudis kohale, KUI kergelt ma tegelikult pääsesin. Aga süda tagus kurgus nigu mingi hull klubibiit, sest Theodredi pobisetud juhtnööridest Kirveraidurile tabasin ma sõna ´vanne´. Assa raisk (ca 30 korda järest). Selle olin ma unustanud.
Öeldakse, et hädaolukorras inimese organism mobiliseerib end. Minu aju hakkas tootma kujutluspilte a la Nõukogu: "Noh, ütle nüüd oma vanne!" ja mina: "Palun vabandust, aga mul läks meelest ära." Paanika must hiidlaine käis täiega üle pea. Kujutlesin end kõrvad lontis häbistatult minema saadetuna... Kuna aga Raidurimehe peetimine ikka edasi käis, suutsin end kuidagi maha rahustada ja hakkasin kombineerima erinevaid pääseteid.
Variant 1: Kirveraiduril on hea tugev hääl. Kuna oleme ainult kahekesi, äkki lastakse meil vannet ka koos lugeda? Et tema siis pasundab ees ja mina mõmisen tõsise näoga kaasa... äkki õnnestub?
Variant 2: Ma pean mingi alternatiivse vande välja mõtlema.
Asusin variant 2 kallal kohe usinalt tööle. Mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... eee... mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... õmmm.... eee..... Deeem!!! Lisaks kõigele külmetasid varbad märgades ketsides kohutavalt :( ja see segas oluliselt mõttetööd.
Siis lasti Kirves lõpuks jooksu. Esimene asi, mida mees minuni jõudes küsis, oli: „Kuule, kas sul vanne on olemas?” Vi midagi sellist... ma pidin krambid saama... esialgu. Siis läks tuju aga paremaks - ega nad meid cmõlemat kah ikka koju ei saada, ega ju? Kirves arvas ka, et tuleb lihtsalt mingi pidulikjauhkelkõlav litaania maha laulda ja kombes. Suutsime yxteist ikka kohe korralikult maha rahustada - tema mind ilmselt rohkem kui mina teda.
Lõpuks kutsuti meid tagasi ja anti ülesanne - mõelda välja vennaskond, mida Ordus ei ole, aga olex vaja. Aega kolm minutit. Ojee - see tundus mulle imelihtne. Minu suureks yllatuseks läks aga Kirves selle peale endast välja. Esimesed 10 sekki ei tulnudki ta suust suurt muud midagi, kui: "Oi, nyyd ma olen närvis! Oi, nyyd ma olen närvis." Ideid tegelt oli. Kõigepealt oli tal üks mõte mingi Suurlaagri larbi vennaskonna kohta, mis ei tundunud mulle eriti heana. Siis meenus mulle, et teda peediti ka Ordu raamatukogu pärast. Siit ka kohe idee teha hoopis Raamatukogu vennaskond - kui see kunagi olema hakkab. Ja seni kuni pole, peaks see hallavanakeste kamp koguma infot ajakirjanusest kõige ordut huvitava ja puudutava kohta ja yhtlasi hoolitsema foorumi Uudiste sektsiooni eest. Selle viimase panime espetsiaalselt Murazorile mee (vi peax ytlema vere?) mokale määrimiseks sisse. Asi sai ette kantud ja TÖÖTAS. Juhhuu!!!!
Nunii. Ja jõudiski kätte pidulik moment. Kui oma vannet ytlesin, läxid Nõidkunni silmad kyll korraks kahtlaselt pungi, aga see sellex. I did it!

VAATA PILTI: Monty Python Black Knight And Killer Rabbit PlushDuring their long, arduous search for the Holy Grail, King Arthur and his knights are besieged by obstacles that could only be created by the madmen of Monty Python. Beware, ye of lesser knighthood, for the rabbit stew is not coming right up; the Black Knight offers somewhat less of a threat (tear off a Velcro-attached arm or leg and reveal a bloody stump-sorry, flesh wound).
http://www.whatonearthcatalog.com/whatonearth/Fun-Recreation_1AC/Classic-Characters_1CS/Item_Monty-Python-Black-Knight-And-Killer-Rabbit-Plush_AQ4762G_ps_cti-1CS.html