Ich bin the rüütel now

Oli see alles kogemus.
Kõigepealt tuli ohtralt oodata. Ma sain aru, et see oli ohvri peedistamise protsessis oluline etapp ja kannatasin vaikides ära. Siis tuli veel oodata. Et olex pime. Et piinajate näod näha ei olex ja nad saax süüdimatult oma hirmutegudest täit naudingut tunda. Õnneks ei olnud ma yksi. Minu saatusekaaslane Kirveraidur (pildil paremal)tundus küll märksa vähem närveerivat, aga ikkagi.
Mind lykati lõvide ette esimesena, kuna Kirves oli osanud õigeks hetkeks minema hiilida. Astusin siis ette ja läks lahti. Ryytlilugu. No mis seal siis ikka rasket olla saab. Aga ma ytlen ausalt - isegi oma ema nime ei suutnud enam meenutada, rääkimata teistest elu olulistest sündmustest nagu näitex kuulsate Arthedani väepealike äratorkamine ja Rhudauri kuninganna mürgitamine, lohega kohtumisest ja orkide tainakstagumisest rääkimata. Tatsasin jalalt-jalale nagu mõni ärajuhmistatud kääbik ja pobisesin õnnetult oma nina alla... Õudne.
Siis kysimused. Vähe. Õnnex. Udumägede tekkimisest ei teadnud ma mitte halligi. Piinlik. Oleks pidanud enne kogu duunedainide ajaloo asemel hoopis Keskmaa tektoonikale keskenduma...
Nii. Lõpuks nad halastasid ja kupatasid mind minema ning letti võeti Kirves. Tema küpsetamist kuulates jõudis kohale, KUI kergelt ma tegelikult pääsesin. Aga süda tagus kurgus nigu mingi hull klubibiit, sest Theodredi pobisetud juhtnööridest Kirveraidurile tabasin ma sõna ´vanne´. Assa raisk (ca 30 korda järest). Selle olin ma unustanud.
Öeldakse, et hädaolukorras inimese organism mobiliseerib end. Minu aju hakkas tootma kujutluspilte a la Nõukogu: "Noh, ütle nüüd oma vanne!" ja mina: "Palun vabandust, aga mul läks meelest ära." Paanika must hiidlaine käis täiega üle pea. Kujutlesin end kõrvad lontis häbistatult minema saadetuna... Kuna aga Raidurimehe peetimine ikka edasi käis, suutsin end kuidagi maha rahustada ja hakkasin kombineerima erinevaid pääseteid.
Variant 1: Kirveraiduril on hea tugev hääl. Kuna oleme ainult kahekesi, äkki lastakse meil vannet ka koos lugeda? Et tema siis pasundab ees ja mina mõmisen tõsise näoga kaasa... äkki õnnestub?
Variant 2: Ma pean mingi alternatiivse vande välja mõtlema.
Asusin variant 2 kallal kohe usinalt tööle. Mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... eee... mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... õmmm.... eee..... Deeem!!! Lisaks kõigele külmetasid varbad märgades ketsides kohutavalt :( ja see segas oluliselt mõttetööd.
Siis lasti Kirves lõpuks jooksu. Esimene asi, mida mees minuni jõudes küsis, oli: „Kuule, kas sul vanne on olemas?” Vi midagi sellist... ma pidin krambid saama... esialgu. Siis läks tuju aga paremaks - ega nad meid cmõlemat kah ikka koju ei saada, ega ju? Kirves arvas ka, et tuleb lihtsalt mingi pidulikjauhkelkõlav litaania maha laulda ja kombes. Suutsime yxteist ikka kohe korralikult maha rahustada - tema mind ilmselt rohkem kui mina teda.
Lõpuks kutsuti meid tagasi ja anti ülesanne - mõelda välja vennaskond, mida Ordus ei ole, aga olex vaja. Aega kolm minutit. Ojee - see tundus mulle imelihtne. Minu suureks yllatuseks läks aga Kirves selle peale endast välja. Esimesed 10 sekki ei tulnudki ta suust suurt muud midagi, kui: "Oi, nyyd ma olen närvis! Oi, nyyd ma olen närvis." Ideid tegelt oli. Kõigepealt oli tal üks mõte mingi Suurlaagri larbi vennaskonna kohta, mis ei tundunud mulle eriti heana. Siis meenus mulle, et teda peediti ka Ordu raamatukogu pärast. Siit ka kohe idee teha hoopis Raamatukogu vennaskond - kui see kunagi olema hakkab. Ja seni kuni pole, peaks see hallavanakeste kamp koguma infot ajakirjanusest kõige ordut huvitava ja puudutava kohta ja yhtlasi hoolitsema foorumi Uudiste sektsiooni eest. Selle viimase panime espetsiaalselt Murazorile mee (vi peax ytlema vere?) mokale määrimiseks sisse. Asi sai ette kantud ja TÖÖTAS. Juhhuu!!!!
Nunii. Ja jõudiski kätte pidulik moment. Kui oma vannet ytlesin, läxid Nõidkunni silmad kyll korraks kahtlaselt pungi, aga see sellex. I did it!

VAATA PILTI: Monty Python Black Knight And Killer Rabbit PlushDuring their long, arduous search for the Holy Grail, King Arthur and his knights are besieged by obstacles that could only be created by the madmen of Monty Python. Beware, ye of lesser knighthood, for the rabbit stew is not coming right up; the Black Knight offers somewhat less of a threat (tear off a Velcro-attached arm or leg and reveal a bloody stump-sorry, flesh wound).
http://www.whatonearthcatalog.com/whatonearth/Fun-Recreation_1AC/Classic-Characters_1CS/Item_Monty-Python-Black-Knight-And-Killer-Rabbit-Plush_AQ4762G_ps_cti-1CS.html