Pill tuleb pika ilu peale

Elu on ikka huvitav asi. Nagu meri, kus kõik käib lainetena - kord laineharjal, siis jälle põhjas. Et kui on rõõm, siis on ikka selline, et võtab hinge kinni, ja kõik läheb hästi. Ja kui läheb sitasti, siis ikka põhjalikult ja kõikidel rinnetel. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see vist isegi hea. Kõik kõik oleks ühtlaselt ära jagunenud, siis ei saakski ju vist põhjalikult õnnelik olla? Et mingi jama rikuks alati puhta rõõmu ära? Aga teisest küljest ei saaks siis ka kohe surmani õnnetu olla, sest ikka oleks mõni väike rõõm, mis nööri kivi küljest lahti lõikab ja päris põhja ei lase... Mh. Keeruline.
Tegelikult järele mõeldes mulle vist meeldib selline maailmakord rohkem, mis on nagu meri.