Miks on asjad nii, nagu nad on?

Millegipärast on nii, et kui juhtub midagi suurt ja olulist, on sellest pea võimatu kirjutada. Olen sada korda blogilehekülje lahti võtnud, et hakata kirjutama MütoFestist, kuid millegipärast ei saa. Aga tunne oli ju hea ja mälestus võimas...
Samasugune on lugu minu praeguses töökohas toimuvaga, mis oleks siis näide skaala teisest otsast, ehk siis säherdusi ilgusi juhtuvat teatavasti vaid politseikroonikas ja mehhiko seepides. Asud kirjutama, tõmbad kopsud õhku täis, kirjutad kaks esimest sõna ja... soss :(
Kas on asi ehk selles, et väga tugevad ja isiklikud emotsioonid lihtsalt ei anna ennast kätte - vähemalt mitte nii, et neid paberile saaks panna? Või on tegu hoopis sellega, et ükskõik kui palju tahta asjadest rääkida, ei tule tegelikult kirjutama hakates sõnad ja laused üldse sellisena paberile/ekraanile, kui nad peas tunduvad.

* * *

Teine asi, mis mulle muret teeb, on privaatsuse ja eetika küsimus: no kust maalt see siis blogis jookseb? Ühest küljest on see täitsa minu isiklik koht, kus ma saaks justkui avaldada oma täitsa isiklikku arvamust. Teisest küljest jälle on see ju vabalt veebis loetav igaühele...
Isegi rääkides asjades, mis mindd isiklikult ja sügavalt puudutavad, on need sageli ja enamasti seotud ka paljude teistega. Ja see pilt, mis mõnest minu juttu lugedes võib jääda, ei pruugi alati kõige meeldivam olla. Aga kas siis peab? Üks mu tuttav kehitas selle peale õlgu ja ütles: "Mis see sinu asi on? See on sinu arvamus... lase aga käia, mida mürgisem ja avameelsem seda parem." Njaa, seks ja vägivald müüb.
Aga millegipärast on mul suht ebapahainimlikud kahtlused...