Sõpradest

Istusime tol õhtul, kui Madis Soomest tagasi jõudis, ja veinitasime jällenägemisrõõmus :)
Igasugustest asjadest oli järsku jube palju räääkida, nagu oleks kolme päeva asemel kuu aega lahus olnud. Naljakas.
Igatahes oli natuke juttu Soomest, ja siis veidi rohkem ordust ja mängust. Ja siis veel natuke rohkem ordukatest ja mängust. Ja veel natuke muudest asjadest, mis on kahe eelmisega tugevalt seotud. Siis sai vein otsa ja tuli magama minna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt jäi mulle järgmiseks päevaks kusagile ajukäärude vahele kinni mõte sõpradest ja sellest, mis on minu puhul õieti see miski, mis paneb mu ühtede inimeste külge kinni jääma. Ja kuidas võib juhtuda nii, et alguses väga lahedast ja paljulubavast tutvusest saab ajapikku vaid pealiskaudne sõprus ja vastupidi, esmapilgul täiesti mittemidagiütlev inimene võib järjest enam südame külge kasvada?
Ja need mõtted ei kao meelest ära ka. Mõtlesin siis, et panen kirja kõik, keda ma vähem või rohkem oma sõpradeks loen, ja miks. Oeh. Jajah, ma tean küll et mõned teist juba irvitavad, et vaat kui naiivne, onju? Muidugi. Kohutavalt keeruliseks muutus järsku selle piiri tõmbamine, et kust läheb joon sõbra ja lihtsalt hea tuttava vahel…
Mis siis õieti eristab sõpra tuttavast? Olulised asjad, mida oled nõus talle usaldama? Aja hulk, mis sa oled nõus temaga koos olemiseks oma niigi nappidest varudest kulutama? Kui palju – ja kas üldse – sa oled nõus ise tema muresid kuulama? See, kas temaga koos on võimalik vaikida ilma ebamugavust tundmata? Või on sõber see, kellele sa ei karda ka ebameeldivaid asju otse välja öelda, ja kes ei vihka sind hiljem sellepärast? Keegi, kellega koos võib muretsemata maskid ja rollid unustada, ja olla mina ise? Mina ka ei tea. Alguses tundus jube lihtne, aga mida enam asjade peale mõelda, seda keerulisemaks muutub :(
Teine asi, mis mind oma nimekirja tehes nimesid üles kirjutama ja siis üha jälle maha tõmbama sundis on see, et mõne puhul ma ei teagi, kas tema loeb mind oma sõbraks või ei. Aga – on see oluline? Kas sa saad pidada oma sõbraks kedagi, kes sinu kohta nii ei arva? Kui tõmmata paralleel armastusega, siis kahtlemata: vastamata armastus olevat palju sagedasem tunne kui vastastikune. Aga vastamata sõprus? Tekib selline imelik natuke kõhe tunne. Mina arvan küll, et ta on sõber, aga tema äkki ei arvagi nii? Õuh. See oleks siis tegelikult nagu armumine, aga mitte täie rauaga, vaid kuidagi mõistlikumalt. Aga kripeldama ajab ikka, et mis kui...
Tegelikult on vist ikka nii, et asi on lõpuks selles isikliku kiindumuse ja armastuse hulgas, mis sa oled nõus kellelegi pühendama. On need, kes lähevad korda ja need, kes ei lähe. Nii? Aga kuidas siis üldse teha vahet sõprusel ja armastusel? Sõpru ju ka armastatakse? Kas on asi selles, et neid armastatakse kuidagi teistmoodi, või et lihtsalt vähem kui neid, keda armastatakse selle sõna kõige intiimsemas tähenduses? Oh, ja siis on ju veel perekond – vennad ja õed, ema ja isa, lapsed ja muud loomad. Kas armastus/sõprus pereliikmete vahel on veel mingi kolmas sort kiindumust?
Siis ma jõudsin oma mõtlemisega sinnamaale, et äkki see on minu mingi isiklik kiiks. Et ma ei suuda inimeste vahele piire maha tõmmata, et kes on kes ja kumb on Lenin. Et tegelikult see kõigi jaoks elementaarne. Arrghh.

Ja list on siiamaale pooleli...