Mina ja minu arvamus

Tunnen ennast eilsest saadik nagu oleksin sattunud sarja "Meeleheitel koduperenaised". Täpsemalt sellesse kohta, kus kõik puitpäised idioodid lõpus mahehäälse monoloogi saatel ninapidi moraalihunnikusse surutakse. Millegipärast on nüüd elus vist kätte jõudnud see koht, kus pean midagi oma arvamuse kohta ja selle väljendamise kohta selgeks õppima :S Aga mida siis, krt võtaks, sellest ma küll aru ei saa :/
Õnneks ei paista see ainult minu probleem olevat... Kui eile Ordu foorumisse sisse logisin, avastasin õudusega, et sinna oli viimase kolme vahelejäänud päevaga tekkinud säherdune kirglik diskussioon, et ehmatas ära. Teema sai alguse tegelikult hoopis millestki muust, aga mis antud teemaga haakudes kõlama jäi, oli üks: on ikka nõme küll, kui alati on keegi, kes ütleb, kuidas asjad on. Samas ei saagi organisatsioonis paljude oluliste asjade puhul teistmoodi - lõppematu demokraatia hakkab ju toimimist segama ja lõpuks peab olema keegi, kes kraani kinni keerab.
Aga sõprade ringis? Olgem nüüd ausad, tavaliselt on seltskonnas alati vähemalt üks, kes kõike kõige paremini teab. Siin sõltub ilmselt palju sellest, kuidas on jõujooned paika pandud, et kas ülejäänud hoiavad moka maas, kas puhkeb kirglik diskussioon, või mis iganes veel. Ma olen üsna kindel ka selles, et ei ole olemas sõpru, kelle arvamused milleski lahku ei lähe. No ja siis?

Kogu selle pika pläma peale tahan ma vist öelda, ennast korrata riskides - igaühel on õigus oma arvamusele. Vähemalt olen mina kõigile oma tuttavatele ja sõpradele sellise õiguse by default andnud, küsimata, kas nad seda tahavad või vajavad. See arvamus on neil ka siis, kui see minu arvamusega kokku ei lähe, ja neil on täieline igavikuline ja lõppematu õigus seda väljendada. Miks peaks ma solvuma, kui kellelegi ei meeldi nt "Sin City" ja ta kaifib hoopis, mai teagi, "Dirty dancingut"? See, et ma arvamust ei jaga, või lausa vastupidi, ei tähenda ju midagi muud peale selle, et mina arvan teisti. Ja miks ei võiks kaks inimest mõnest asjast eriarvamusel olles siiski hästi läbi saada? Retooriline küsimus.
Ja kui tohib, siis ma jätan endale ka õiguse reageerida asjadele - ka teiste arvamustele - niimoodi, nagu ma seda terve oma elu teinud olen: rahulikult. Rusikatega vehkimist ja räuskamist ei maksa minult oodata. Sõbrad peaks ju seda teadma.