Little touch of H. P. P. Lovecraft

Uus raamat, mille kallale asusin on ikka kohe hea. Tõlkimine läheb lausa ludinal ja ei olegi veel igav hakanud, nagu tavaliselt töö mingis faasis ikka juhtub. Tegelikult olen muidugi veel üsna alguses, aga kuna olen jõudnud loo juba eelnevalt läbi lugeda, siis tean juba ette, et seekord tüdimust ei tule - "Alaizabel Grey" on lihtsalt liiga hea. :)

"The Haunting Of Alaizabel Cray is a Gothic horror/fantasy about an alternate Victorian London overrun by the wych-kin, daemonic creatures that have rendered the city uninhabitable south of the river, and which stalk the streets after dark. When Thaniel Fox, a young wych-hunter, finds a mad girl wandering the streets in the middle of the night, he is moved by pity to take her home; and in doing so, he becomes embroiled in a plot that reaches into the highest levels of government, and into the darkest depths of the wych-kin's world," kirjutab autor oma kodulehel tutvustavalt ning keda huvitav, võib sealt ka väljavõtteid leida.

Väike tõlgitud lõik ka, et asjast aimu anda.
Võibolla oli ta uinunud, võibolla mitte. Seda oli raske öelda. Libisedes otsekui lutsukivi üle teadlikkuse pinna, ei teadnud ta, kas oli tõesti und näinud või vaid korraks tukastanud, kui uuesti äkilise hirmuga silmad avas.
Üleval laes oli midagi.
Alaizabeli hingamine peatus paanikas. Toas oli pimedamaks läinud, ta oli selles kindel. Varjud olid tihenenud ja lämmatanud kogu valguse, ning oli läinud nii külmaks, et hingeõhk paiskus õhku kiirete pilvekestena. Kuid isegi selles pimeduses suutis ta näha veelgi mustemat varju, üüratut laeni küündivat kogu, mis seisis voodijalutsis ja kummardus tema kohale, klompi keha võtnud pimedust, millest hõngus pahatahtlikkust. See võimatult suur, laialivalguv, näota, õõvastav ja liikumatu kohalolu halvas ta hirmuga.