Ilus oli olla, sest et kole oli möödas

EstCon seljataga, elusalt ja tervelt kodus – ning enamgi – veel lausa tööl juba :)
Ilmselt on sellise edu oluliseks põhjuseks asjaolu, et sõitsime kohele planeeritust hiljem – mitte reede õhtul, vaid lauba hommikul vara-vara, ja mingi kell 12.
Kruusateed on ikka real pain in the ass :( Kuigi peab tunnistama, et Nahkmetsa teel kannatas meie sinilinnuga uhada kohati lausa 50 km tunnis, enne kui soolikaid segi hakkas raputama. Nädal tagasi Setumaa teedel kihutasime see-eest hingematva 20 km/h kiirusega ja ikka oli selline tunne, et sisikonnas ei jäänud kops ka maksa peale. Jube. Järjest enam hakkab tunduma, et see kõikse õigem sõiduriist on ikka üks kobe jeep.
Aga asjast. Kõigepealt rõõmustas meid juba enne kohalejõudmist pilt tee ääres kakerdavatest inimkujudest, kes tundusid meile viitavat, et oleme õigel teel – kui külamehi näha, küllap siis ka asustus kah kuskil lähedal. (Huvitav, kas sellel usul on mingit pistmist meremeeste tarkusega, et kui kajakaid näha, siis maa lähedal?) Enivei. Meil oli ainult osaliselt õigus – Nahkmetsa oli lähedal jah, aga tee ääres ei kakerdanud mitte kohalikud külamehed, vaid (väidetavalt) koera jalutavad Krafinna ja Jyrka. Koer oli neil küll ka kaasas. Lõpetasime selle korralgeduse, kamandasime nad autosse ja transportisime turvaliselt jahimajja tagasi lootusega, et neil edasipidi korralikumalt silma peal hoitakse.
Kui me kohale jõudsime, oli päeva esimene loeng (Ants ´Ats´ Miller „Aeg ulmes ja füüsikas”) juba alanud, kuid meil õnnestus lõpuks sellest ka pisut osa saada. Väga lahe oli, kuigi pooltest asjadest ei saanud mina midagi aru – füüsika, nohh. Ja sügava häbitundega pidin endale tunnistama, et osad näited jäid kah tumedaks, sest nii palju ei jõua küll üks normaalne inimene lugeda. Isegi mina ei jõua ;)
* Parim kild – Jyrka vastus kellegi küsimusele „Aga milleks need paralleelmaailmad vajalikud on, kui neisse pääseb ainult ajamasinaga?” Ja vastus: „Jah, see on nagu sama asi, miks Tartu linna seisukohalt teised linnad vajalikud on, kui neisse ainult mingi transpordivahendiga sõites pääseb...”
And now something completely different. Lõbu sai läbi ja algas see, milleks me kõik olime sinna kohale sõitnud. Minu ettekanne nimelt. Jeekim, kuidas üks inimene võib ikka närveerida! Mitte et ma poleks enne ettekandeid teinud. Ja mitte, et ma poleks teemat vallanud. Aga selle koleda kamba ees, kes kõik teavad kõigest kõike... ullumaja. Peale selle – niipalju kui mul õnnestunud igasugu ettekandeid ja arutelusid kuulda, mida selles seltskonnas viljeletakse, on ikka ja alati tegu ikka sci-figa. Fantasy ei tundu nende jaoks isegi teema olevat. Ja siis mina oma Tolkieniga... täpsemalt siis „Tolkien ja II maailmasõja järgne inglise fantaasiakirjandus”. Kartsin lintšimist.
Kui kell kukkus, pigistas surmamineja saatusega leppinult silmad kõvasti kinni, astus raffa ette ja hakkas peale. Ja ennäe – ei juhtunudki midagi. Ainult kaks inimest jäigi magama (oletan reede õhtu järelmõjusid) ja ülejäänud olid täitsa positiivsed. Erilised tänud Kajakale ja Meelis Friedentalile :)
* Parim kild tuli minu ettekande ajal Velbult. Tüüp marsib poole ettekande pealt sisse, kuulab kolm minutit ja küsib: „Aga mis see Tolkien üldse asjasse puutub?” :D
Kolmas ettekanne tuli Meelis Freidenthalilt, kes rääkis utoopiast ja selle liikidest. Omaenese värskest eneseületamisest elevil, tundus tema asi mulle kohe eriti huvitav. Kindlasti lisas kaalu ka asjaolu, et igasugu campanellad ja huxleyd ja ristikivid, rääkimata clarkist ja platonist on kõik läbi ka loetud.
* Parim kild tuli Mart Kalvetilt, kes teatas, et parim näide ühe autori loomingust nii utoopia kui düstoopia kohta on Nossovi „Totu Päikeselinnas" ja „Totu Kuul”. :)

Lõuna tähendas seda, et tuli läbi ladiseva vihma ümber majanurga alumisse saali liduda ja siis jälle koos kausside ja topsidega üles, sest all ei olnud enam söömiseks vaba kohta. Supp oli maitsev, kuid praest pidin kahetsustundega loobuma – ma võin ju olla nädalavahetuseks metsa ja loodust nautima sõitnud intellektuaal, kuid siiski ei mahu mulle toitu sisse liitrite ja kilode kaupa, nagu toitlustajad paistsid arvavat. Aga see on niisama virin. Ma saan aru küll, et tegelt olen ma ise nõrk ;)

Peale lõunat kulutasid Jyrka ja Kastanje (pildil alumine)(kellele Riivo rahva hulgast asjatundlikult kaasa kiibitses) tervelt kaks tundi vene ulmest rääkimisele, mis oleks tunduvalt põnevam olnud, kui ise ka sellest midagi teaks. Veider värk selle vene keelega – kunagi oli selge kui vesi, kui nüüd rääkima hakkad, siis läheb poole lause pealt inglishi peale üle... Ja peale selle on mingi psühholoogiline värk – kui ikka on valida, et kas võtad mingi anglomerikaani vi venku asja, siis valid esimese... isegi kui keel rolli ei mängi. Ettekande tulemus oli muidugi ettearvatav – esialgse soovi endale kõigi kolme käest terve kuhi huvitavamaid asju kokku laenata suutsin taandada tagasihoidlikuks otsuseks lugeda läbi mingi siukse asja nagu Kirill Jeskovi „Viimane sõrmusekandja”. See tundus suurepäraselt Angmari koja programmiliseks dokumendiks sobivat :)
Õhtu päädis Stalkerite jagamisega. Ma ise oleksin küll kolmel käel „Orünks ja Ruik” võitu soovinud, aga nohh, kui ikka ei hääletanud, siis pole ka kobiseda midagi... :P

Edasi läks töö sektsioonidesse. Maja kahel korrusel näidati filme: üleval Firefly, aga mis all, pole halli aimugi.... Vihma sadas ja ei sadanud ka, aga kamoon, filmi võib ju ometi kodus kah vaadata! Lõpuks platseerusime õue kamina ette. Veider küll, aga sinna kogunes üsna sarnane seltskond sellele, mille seltsis eelmise aasta BaltConil hommikul kuueni jaurasime. Igatahes oli väga lõbus, kuigi Hargla jäi lõpuni veendumusele, et Old Boy on „mitte just sitt, aga täielik kusi”. Tegelikult ütles ta seda kyll absoluutselt ja enamvähem kõige peale, mis jutuks tuli ;) Hommikul oli ka sellest pisut kahju, et parem- ja vasakäärmuslaste (mida vastavalt esindasime siis meie Madisega (all vasakul nurgas) ja Liisi) ühine plaan Trash järve visata jäi teoks tegemata. Ja ometi oli olukord nii soodne – Velbut polnud näha ei lähedal ega ka kaugel! Ilmselt tuleb see järgmise aasta kavva planeerida...
Ja Bergist tundime kah puudust :(

Pildid: Trinity, Tuuleke