PK 1: The Saga Begins

Kui ma oma kotti järel lohistades, silmad veel poolkinni, lennujaama jõudsin, oli suur mäsu ja rahvakogunemine juba alanud. Paras mass raffast koperdas ja kõikus oma kottide najal ja ümber kohmakates sagristes järjekordades, mis jooksid kõigis võimalikes suundades, aga mitte lettide poole. Öäk. Vahtisin lootusrikkalt ringi, et ega Nõidkunn ometi oma lubadust ole täitnud ning poole seitsmeks kohale tulnud, aga ei. Muidugi mitte. Ise olen loll.
Tuju hakkas paremaks minema siis, kui lennukisse tatsates märkasin tuttavat nägu – Helen, EHI-st. Sada aastat polnud näinud. Ega esialgu ei osanudki midagi head karta, aga tulemata see ei jäänud. :) Olime just oma kohtadele nihverdanud turismiklassi viimases reas kohe peldikute kõrval, kui ta üle seljatoe mulle sosistas, et ma võiks ette äriklassi tulla, seal ruumi on. Juhuu!!! Helen on, muide, stjuuardess. Ja väga lahe inimene pealegi. Nii me siis purjetasimegi teiste kadedate pilkude saatel uhkelt matsirahva hulgast minema ja maabusime lennuki eesosas, kus kohe varsti sai ohtralt süüa ja veel ohtramalt juua. Väga mõnus oli. Siinkohal talle veel suured-suured tänud!!! (Eriti selle eest, et ta nagu maavanaema hoolitsevalt veel pudeli veini ja mõned konjakid – mis hiljem mulle hädasti ära kulusid – meile kaasa ka pani :))
Kui Murakas endale neljanda (viienda? kuuenda?) viski sisse kallas, kahtlaselt aktiivseks muutus ning muud business-raffast hakkas tüütama, siis kartsin juba, et kohe-kohe tehakse hädamaandumine mingis vaking Frankfurdis ning meid tõstetakse maha. Minu suureks kergenduseks jäi ta siiski üsna kähku tukkuma ning ma arvasin, et sellega asi piirdubki. Ma poleks saanud rohkem eksida!

Stay tuned for PK 2: Trang & Bouch