Persse

Siia pidi tulema üks ülitige ja sapist nõretav sissekanne teatud ajukääbikute teemal, kes ei suuda näha sentimeetritki omaenese ninakesest kaugemale ja kes kõrgetest aadetest, südamlikkusest, ligemesearmastusest ja mõistmisest jahudes üle teiste kõnnivad, hoolikalt ette vaadates, need räpased loomad teda kogemata täis ei pritsiks. Nad on üle neid ümbritseva nõmeduse ja vaimupimeduse maailmast, nagu messiad, kes on meie hulka saadetud, et nad oma headuse ja südamlike silmadega kogu valu sult võtaksid ja kannaksid... vi nii nad ise arvavad.
See on see sort inimesi, kelle iga lause algab sõnaga "Mina.." ja lõpeb ka selle sõnaga. Ja ega nad üleüldse suurt muud millestki ei räägi ka. Kristus ristil, lakkamatult halamas. "Näete, kuidas mina kannatan! Minul on nii raske! Oo jaa, teil on ka natuke raske, aga teid mina ju päästma tulingi - teie pärast ripun mina siin, kannatan, kangelaslikult, saan teie iidoliks ja messiaks... Oi kui halb minul siin on, kui te vaid teaks. Aga mina näen - teie jah, teie ei näe veel, ja paljud teist ei hakkagi kunagi nägema nii nagu mina näen - aga mina juba näen, et see kõik on kõrgema eesmärgi nimel ja mina - MINA - olen selle kannatamise valinud, teiesuguste loomakeste eest - sest MINA olen Inimene, mina oskan kannatada ja minu kannatused on midagi väärt..."


Aga seda sissekannet ei tule. Lugesin üht teist, mille tegin paar päeva tagasi ja... ähh. Homme ostan endale pol kilo maksa ja kujutan ette, et tema on Lumivalgeke ja mina kuri võõrasema. Ja jahimehe asemel oli seekord tema evil twin. Head isu!