D&D... ja mis edasi sai

Oma näpu andsin Saatanale* 18.01.2006 ja – vaadates nüüd selle aegade hämarusse kaduva alguse poole – võin kindlalt väita, et tõenäoliselt ei saa minu elu enam kunagi endiseks. Ja ilmselt ka minu kodune elu mitte, sest tagajärjed, mida õnnelikku Sashi ringikappamine virtuaalmaailmas on pereelule tekitanud, on olnud ettearvamatud.
Paar ööd tagasi nägi mu abikaasa ära oma esimese D&D unenäo. Seiklesime ringi mingis suures lossis, mille ümber tiirutas draakon, kes üritas meid sealt sest käppade ja hammastega välja õngitseda. Kujutate ette küll, eks – nagu kass hiireaugu ees... Novott. Ja siis sai mind kätte. Aaargh... The Dragon Has You ;) (Ja räägitakse veel, et mehed pole intuitiivsed :D)
Tegelikult võiks ju arvata, et kui paarist üks pooled õhtud ja ööd arvuti taga istub ja õhinal MSN-is võhivõõraste tüüpidega tundide (jama pean silmas TUNDIDE) kaupa lobiseb, aeg ajalt äraseletatud näoga läbi teise toa tormates, et endale koffi – vi veini – nõuda, siis kujutan ette, et nii mõnelgi perekonnanõustajal läheks kulm murelikult kortsu... kui veel juurde arvata see, et se mängiv pool üritab pidevalt teisele midagi maharaitud peadest, kiilakatest ja haldjatest seletada ning ahastab aeg-ajalt mingi mõrva lahendamise pärast, siis... mnjah.
Tegelikult olin ma ise ka natuke mures. Seitse aastat õnnelikku abielu vi mitte, igaühe kannatusel on piirid... Aga – see võib ju tunduda uskumatu – kogu see värk on meie suhtele ootamatult värskendavalt mõjunud. Kui öösel ühe paiku mäng pooli tuleb jätta – kõige põnevama koha pealt -, kuna kellegi väike õde nõuab hüsteeriliselt reiti pääsemist, siis lihtsalt ei tule und. Adrenaliin kütab alles täiega soontes ringi. Und ei tule isegi siis mitte, kui kella kaheni raamatut loed. Ja mis sa siis voodis ikka teed, kui uni ei tule... kujutate ju isegi ette ;)
Peale paari esimest mängusessiooni ei ole minu kallil abikaasal enam selle vastu, et ma kellegi teisena mingis väljamõeldud mailmas ringi ründan, absoluutselt mitte midagi. Tassib koffi ja veini ise kätte, silmad õnnelikult säramas.
Vaat selline lugu.

P.S. Siinkohal edastan ühtlasi parimad tervitused vanameister Tolkienile ja kirjastusele Tiritamm.

P.S. Ja minu sügavaim tänu Oopile, kes täiesti teadmatult ja tahtmatult, sõna otseses mõttes näppugi liigutamata, on selle kõik võimalikuks teinud. Et su habe iial ei hõreneks!

* Loe: Shadow