PK 2: Trang & Bouch

Lõpuks maas, elus ja terved. Pagas käes ja kalasilmne Nõidkunn sabas, ostsin piltid Gatwick expressile Londonisse, Victoria jaama, mille lähistelt väljus buss Birminghami. Nutune oli vaadata, kuidas otse enne meie ekspressi vuhises jaama sisse – ja siis ilma meieta jälle välja – otserong Birminghami. Kuradi kuradi kurat. Aga rongipilet £43 (üks ots!) käis mulle igal juhul üle jõu – vi nohh – mõtelege ise, kui palju selle raha eest õlut vi mingit nänni oleks saanud osta! Niisiis otsustasime bussi kasuks.
See bussiidee tuli üldse viimasel minutil, kui olin Murakale paar päeva varem rongihinna teatavaks teinud. Selle peale ta vandus pikalt ja kysis siis, mis bussipilet maksab. Mida ma polnud uurinudki – piinlik lausa tunnistada, kui juhm inimeseloom ikka olla võib. Aga uurisin siis ja hoplaa – juba tunduvalt mõistlikum hind. Sel momendil ei jõudnud ma muidugi meie rahavaegust ära kiruda, sest miski poleks mulle enam meeldinud, kui purjakil kaaslane ronginurka magama lükata ja lõpuks omaeti rahu saada. Lõpuks äffardasin teda, et kui ta inimeste tülitamist ei lõpeta, siis kutsutakse talle varsti politsei ja ta peab konverentsi asemel soolaputkaga leppima. Pean tunnistama, et paar korda oli paras kiusatus ta lihtsalt jaama maha jätta... Lõpuks sai kohusetunne siiski võitu ning kui rong lõpuks tuli, jäi ta minu suureks kergenduseks jälle magama.
Victoria jaamas oli rõõm suur, kui inimene teadvusel tuli ja kysis, kus me oleme. Juhuu! Esimesed teadlikud sammud Inglismaa pinnal tehtud. Victoria Coach Station asus Victoria jaamast vaevalt 300-400 meetri kaugusel ja odav pilet tegi tuju rõõmsaks. Pean siiski ausalt märkima, et valgete inimeste transpordivahend buss ilmselgelt ei ole, sest peale meie oli peatuses (ja bussis) veel vaevalt paar-kolm kahvanägu. Ülejäänud kõik coloured people. Nujah, see selleks. Reisile ei saanud igatahes midagi ette heita.
Londoni linnapilt, millele vaid põgus pilk õnnestus heita, tundus kohutavalt eklektiline. Tallinna linnas toimuvad hüsteeriatoonilised arutelud teemal uus- ja vanaehitiste kokkusobivusest ei tundu sealkandis üldse mingi teema olevat – korduvalt võis näha, kus mingi sajanditevanuse häärberi külge vi kõrvale oli kinnitatud ultramodernne klaas-ja-betoon-karp. Ja üldse mitte kole. Seda peab kyll tunnistama, et fantaasiat tundub Londoni arhitektidel ikka kohe palju rohkem olevat. Korra sundis mind nägu vastu klaasi suruma Adidase poe vaateaken, mis reklaamis suurt tühjaksmüüki – hinnad alates £1-25. Aaargh! Korraks tekkinud iha ja kättesaamatusest tulenev kurbus kadusid aga õnneks kohe.
Imedemaa Birmingham ootas.

Stay tuned for PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham