PK 3: Birmingham is Birmingham is Birmingham

Vaevalt kärarikkast ja värvikyllasest Birminghami bussijaamast välja jõudnuna avastasime end juba iiri pubist „Dubliner”. Nimelt hakkas vihm ladinal sadama ja tõmbusime esimesse ettejuhtunud ukseavasse varju, mis osutuski eelmainitud kõrtsiks. Tegime siis oma esimesed turgutavad õlled (Carling, Britain´s Best Selling Beer, of course) ja ootasime vihma lakkamist. Pean tunnistama, et oli väga bro. Kõrvallauas istuv sõbralik gentleman, kes osutus baaris end väga koduselt tundva suure hundikoera omanikuks, hakkas meile kohe oma koera trikke demonstreerima.
Nujah. Kui vihm jäi järele, kimasime kohe edasi, et ikka võimalikult vähe konverentsist kaduma läheks – oli ju hotell kohe sealsamas kesklinnas, ülikooli lähedal. Tegelikkus kujunes minu kujutlustest aga üsna erinevaks – kiire sirgjoonelise kohalemineku asemel tatsasime me hulk aega kesklinnas ringi ja kysisime ohtralt teed, kuna orienteerumine osutus arvatust raskemaks. Linna kaarti meil muidugi kah polnud. Hirmu hakkas tegema fakt, et keegi meie potensiaalsetest teejuhatajatest polnud ei meie hotellist ega ka tänavast, kus see asus, kunagi midagi kuulnud (a la „Ma elan siin juba 20 aastat ja pole sellisest tänavast kuulnudki – kuskil siinkandis see küll asuda ei saa!”). Lõpuks lõime käega ja võtsime takso ning kõva 6 minutit ja £5 hiljem võisime oma pambud rahuldustundega tuppa tassida. Hotell oli siiski olemas. Pärs nunnu pealegi, kuigi tuba oli jube väike. Aga nohh, ega mul polnud plaaniski seal rohkem aega veeta, kui hädavajalikud unetunnid.
Selga said tõmmatud Ordu tuttuued särgid ja kohe kimasimegi Aston University poole. Seekord üllatusi ei olnud – hotell asus konverentsikohast vaevalt 500 m kaugusel. Otse ukse ees kohtasime nelja Soome tolkinistiga, kes meie tervituse peale end ilmselgelt ebamugavalt tundsid ja kohe minekut tegid... veider. Kartsid vist, et hakkame nätsu ja värvilist traati nuiama... Registreerimislauast saime kätte oma nimesildid ja konverentsinänni, mis oli mõnusalt temaatilisse kilekotti pakitud. Otsisin kohe välja programmi – ainult selleks, et kahetsusega näha kõike seda, millest olime juba ilma jäänud. Siiski oli täpselt parajalt aega, et samast soomlaste kambast nagu tühast kohast mööda kõndida, teha esimene orienteerumisharjutus ja jõuda õigeks ajaks Shippey esimest ylesastumist tunnistama, ehk siis paneelile „Tolkien and the War”.
Kui me õigesse ruumi jõudsime, oli eelmine esineja, Franco Manni, alles täies hoos. Mitte et minu inglise keel hea oleks, aga tema oma oli ikka õnneks palju hullem. Murakas oli ka väga sügavalt kuulamisse süvenenud – pea laual, tõi ta aeg-ajalt kuuldavale vaikseid rahulolevaid norsatusi, mis ilmselt kõnelejaga nõusolemisele viitasid. Paari teist kuulajat tundusid tema stiili imeks panevat.
Järgneva lõbusa kahe tunni jooksul ei saanud ma just palju uut infot, kuid ohtralt meelelahutust, sest Shippey ostus suurepärase huumorisoonega väga lahedaks inimeseks, kes lennult Tolkieni kirju ja anglosaksi luulet tsiteeris. Vaene John Garth oli oma äsjailmunud raamatu „Tolkien and the Great War” seisukohtade kaitsmisega üsna hädas. Kohutavalt lahe oli kuulata juba lihtsalt seepärast, et enamus raffast olid niivõrd pädevad – kui kumbki panelistidest vastuse leidmisega toppama jäi, tuli auditooriumi seast kindlasti mõni asjalik märkus. Hiljem sain aru, et terve see konverents ongi selline – kohutavalt informatiivne, asjatundlik ja lõbus. Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Kui paneel läbi, oli kell 6 ja avamistseremooniani poolteist tundi aega. Helistasin Murakale, kes oli vahepeal minema hiilinud ja nyyd lähedalasuvas kõrtsis lobitööd tegi. Päriselt ka.

Stay tuned for PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda