PK7: Watchful Eagle and a Pint

Nunii – raffa tungivatele soovidele vastu tulles the saga continues ;) Tegelt on ka juba viimane aeg, sest yx ja teine asi hakkab mälus juba ähmastuma – skleroos, mis teha :(
Niisiis – pyhaba oli siis see kurb lahkumispäev. Kui Murakas oli juba läinud, käisin veel päris mitmes loengus. Hollandlaste blokk muusika, laulude ja erinevate loengutega oli päris lahe. Professor Renee Vink Leideni ylikoolist rääkis Tolkieni haldjate surematuse idee seostest Simone de Beauvoir vaadatega, eriti nagu väljendatud raamatus "All Men are Mortal". Asi oli ysna intrigeeriv. Nagu yks vanem daam tabavalt raffa hulgast märkis, on surematute suhe surelikega (ehk siis haldjate ja inimeste vaheline armastus) võrreldav inimeste ja nende lemmikloomade suhtega. Et kuigi me pole surelikud, siis kassi vi koera vaatevinklist see peaaegu nagu nii on. Ja kui koer sureb, siis sa nutad – aga võtad varsti uue. Ja siis ta jälle sureb, aga sina elad muudkui edasi ja võtad jälle uue. Vat siuke lugu :) Et nii raske on armastada neid lühiealisi, kes oma iseka ärasuremisega sulle pidevalt haiget teevad...
Viimane loeng, kuhu enne bussi peale minekut sattusin, oli mingi Viini ülikooli professor, kes rääkis Tolkieni kirjanduslikest allikatest. Džiisus kraist! Midagi nii igavat ja trafaretset polnud ma terve selle ürituse jooksul kuulnud :(. Pooled Ordu liikmed suudavad seda teemat raudselt märksa sisukamalt ja huvitavamalt käsitleda. Kohe kahju oli, et see lõppnoot, niiöelda, nii lahjaks jäi. Igatahes tulin sealt tulema, tegin armsaks saanud Sacks of Potatoes-s veel viimase õlle Birminghamis ning taxi viis mind ära bussijaama. Ja juba olingi Oxfordi poole teel, kus mind ootas ees professor Arthur Kincaid, minu endine õppejõud EHI-s, kes oli ka kaitsmisel mu oponent :)
Kincaidi maja oli lihtsalt vaimustav. Osa sellest väidevatalt lausa 400 aastat vana ja seda võis täitsa uskuda. Madalad palklaed ja maakiviseinad, ning hoomamatustes kogustes raamatuid. Kaminate kohal mõõgad ja keskaaegset vurfi tulirelvad. Nurgas lahe naljakas kassikujuline taburet :) Külluslikult rohelises hoovis pisike tiik ja palju skulptuure, väga maaliline. Ühes aia servas vähemalt 10x3 meetrit bassein, kaetud nutika klaaskatusega. Väga šeff. Mulle anti kasutamiseks pisike kylalistetuba teisel korrusel, mis jäi just sellesse kõige iidsemasse majossa. Sellel polnud yhtegi sirget seina. Lagi jooksis ühest nurgast kõvasti allapoole ning põrand oli ka täitsa kaldu – voodi kõrval seisev massiivse puukirstu üks ots seisi igatahes konstantselt õhus. See oli absoluutselt vaimustav. Ja ma magasin nagu nott – üle pika aja. Nagu oleks koju jõudnud :)
Kuna ka minu võõrustajad olid eelmisel päeval vahetult enne minu saabumist jõudnud tagasi pikemalt reisilt, põõnasin hommikul rahulikult lausa üheteistkümneni, enne kui liikumist hakkas kostma. Kerge hommikueine ja juba olimegi teel Oxfordi poole, mida Arthur nii lahkel oli nõus mulle näitama. Olin üsna põnevil – paar päeva varem oli Neil the Journalist seda reklaaminud kui Inglismaa kõige kaunimat linna. Pluss see, et tegelikult elas seal ju kogu oma elu ka vanameister Tolkien ise ning tema hauale tahtsin ka kohe kindlasti minna.
Väga sobivalt jäigi Wolvercote Cemetery Põhja-Oxfordis meile otse tee peale. Väga nunnu koht. Korra vajus lõug töllakile rinnale, kui professor süüdimatult autoga otse surnuaeda sisse sõitis – pistis, et seal saigi päris edukalt teatud ulatuses ka autoga kurseerida. Veider. Aga nohh, miks mitte. Vanameistri haua juurde juhatavad viidakesed teel algasid juba väravast ja nende abil leidsime koha kenasti üles. Esimene mulje oli... eee.. pettumus. Hauaplats oli pisike ja karvakasvanud. Tegelikult tundus see isegi lausa nagu hooldamata olevat. Kuigi ilmselt siiski mitte – pigem oli see mulje ehk taotuslik? Hauakivile lilli pannes hakkas juba silma imelikke detaile – kõikjal taimedel, mullal ja kivide vahel võis näha erinevaid münte ja ehteid, paari karvast mänguasja, sellele lisaks veel kokkumurtud kirjakesi ja isegi paar Tolkien 2005 konverentsi pliiatsit. Nujah. Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Arthur ei suutnud ka naeru tagasi hoida – hiljem ära sõites täheldas ta ilmse rahuldustundega, et kõik mündid oli välismaist päritolu. Inimesed on ikka veidrad – kas haud on mingi soovikaev vi, et sinna raha loopida? Ja kirjad – kamoon, milleks ometi!? Ehtetest ma saan veel aru kuidagimoodi. Karvaste mänguloomakeste esindus koosnes üsna räpasest lambast ja kotkast. Hea küll, kotkas Tolkieni haual on veel kuidagi mõistetav – noble bird of Manwe vi mis iganes, valvamas üle kirjaniku viimase puhkepaiga.... mmm.... morantiline. Aga milleks lammas? Kotkale toiduks vibolla?
Edasi tuuritasime mööda linna ringi – kui professori kergelt hullumeelset ja surmapõlgavat sõidustiili tuuritamiseks võib nimetada. Minu mulje põhjal yritas ta teisi juhte lihtsalt segadusse ajada ja see paistis tal hästi õnnestuvat ;) Kui ma esimesest ehmatusest jagu sain ja sõrmed polstrist lahti julgesin lasta, võis seda peaaegu nautida – omal kombel. Igatahes õnnestus mul näha ära C.S Lewise maja ja selle selle kõrval asuv Wildlife Park (mis tähendas pisikest metsasalu ja hiigelsuurt karjamaad), kus nad Tolkieniga olid omal ajal tihti jalutamas käinud ja oma teoste üle mõtteid vahetanud. Ehk siis üks võimalikke Keskmaa landscape. Sellele järgnes Tolkieni linnamaja, kus ta elas „Sõrmuste Isanda” kirjutamise ajal 50ndatel. Tol ajal olevat see olnud üks Oxfordi odavamaid rajoone ja linna serv – nüüdseks aga praktiliselt kesklinn. Lõpuks õnnestus ka auto kuskile kavalasse hoovi parkida – mingi kirikukolledži mingi maja. Arthuril seal parkimisluba kyll ei olnud, aga ta ytles, et need inimesed seal tunnevad teda ja pani aknale kirja, et ta näitab foreign studentile linna ja aitäh parkimiskoha eest. Lahe :D Kahju, et need asjad meil kuidagi niimoodi ei tööta.
Vaevalt olime kõrvaltänavast välja jõudnud, kui juba ma nägingi seda – The Eagle and Child kõrtsi silti. Juhhuuu!!! Tegin sellest vähemalt 127 pilti ja sees umbes samapalju. Kuna lõunaaeg oli käes, siis otsustasime seal ka süüa. Võtsin Shepard´s Ale Pie, mis kujutas endast ülimaitsvat ja rikkaliku veiselihaga täidetud pirukat (nagu selgus pärast). Arthur küsis, kas ma tahan õlut pindi vi pool. Mille peale ma jäin mõtlema, et kas sobib ikka kohe terve pint... Seda kõhklust tõlgendas ta täiesti omal viisil – „Oh, now, you don´t know what the pint is!” . Langetasin malbelt pilgu ja võtsin pool. Sättisime ennast sisse just sellessamas nurgas, kus inklingud kunagi koos istusid. Tunne oli megalahe – vibolla oli Tolkieni tagumik just sellesama koha peal, kus minu oma praegu!
Ülejäänu pean lühidalt kokku võtma. Pärastlõuna möödus mööda erinevaid kolledžeid traavides. See linn praktiliselt neist ainult koosnebki. Neid on palju, nad on suured ja jubeilusad. Kõige põhjalikumalt kammisime läbi muidugi Exteri, kus Tolkien õppis ja Mertoni, kus ta hiljem töötas. See kõik on tõepoolest hirmilus ja võimas. Põhimõtteliselt ei tunud suures osas ka vestlusest midagi välja, sest ma ainult ohkisin katkematult vaimustusest iga uue avaneva vaate üle ning pildistasin meeletult nigu jaapani turist. Lõpuks läksime ka Oxfordi suurimasse ja ka ühesse tuntumasse Christ Church Collegesse, kus õnnestus ära näha dining hall, milles filmiti Harry Potteri filmi Sigatüüka vastavad stseenid. Kohutav, kui palju seal raffast oli... Aga koht ise oli muidugi tõeliselt impressive. Selle college juurde kuulus ka väga suur aed (kuhu ma pääsesin tänu sellele, et Arthur oli selle kooli kasvandik ja võis minna kõikjale, kuhu tavalised turistid ei pääsenud :P) ja sealt edasi lausa heinamaad, mis siis vahel linnarahvale jalutamiseks avati. Sealtsamast paistsid ära ka nii Exteri kui ka Mertoni kolledžid. Täiesti uskumatu, et selline vaade võib sulle avaneda keset linna 8)

Stay tuned for PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts