PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts + Oxford-Gatwick-Tallinn

Ja siis juhtus midagi uskumatut. Arthur küsis, kas ma äkki sooviks näha mingeid Tolkieni asju, mis seal Bodleian Librarys kõik olemas pidid olema – alustades raamatute erinevatest trükkidest kuni käsikirjadeni. Kas ma tahan!? Mis kysimus see yldse selline on!? Nii saingi endale tema käendamisel kui magistriõppe student Oxford Library kaardi! Ja see polnud kõik – kohe suundusime edasi teatud lugemissaali, kus broneerisin endale järgmiseks päevaks aja ja koha ning tellisin lugemiseks mõningad manuscriptid. Jeekim... olin ma alles sellega hädas! Kas sina näiteks teaks kohe lambist, mida sa näha tahaks, kui ümmarguste prillidega inglasest raamatukogutöötaja sulle nõudlikult otsa vaatab? Nuhh, ytlesin, et näidake siis kirju. Millisest perioodist? Nuhh, ytleme, varasemad... sajandi algusest II Maailmasõjani näiteks...? Pandi kirja, suruti kätt ja öeldi tere tulemast homme. Karvad tõusid kõik selja peal pysti. Homme saan kõik Tolkieni kirjad oma higiste käpakeste vahele... õõvastav ;)
Peale seda oligi kell juba sealmaal, et läksime tagasi Arthuri juurde ning sõime õhtust. Selles yhines meiega naabrite kass (nimega Pig), kes ysna nõudlikult endale ka osa nõudis ja lõpuks end professori sylle väga koduselt magama sättis. Niii nunnu :) Õhtu päädis lühikese autosõiduga läheduses asuvasse kummituslossi. Nimelt olevat need varemed kunagi kuulunud ühele Richard III vasallile, kes ta siis reetis vi midagi. Ja loss põletati maha. Ning edasise damage viisid lõpule kohalikud talumehed – väidetavalt olevat lausa kolm ligiduses olevat küla sama hoone kividest ehitatud... Koht oli pimeduses ja kuuvalguses väga lahe, eriti kuna kohale pääsemiseks tuli kõndida läbi vanu haudu ja suuri keldi riste täis kalmuaia. Kummitusi kahjuks küll ei näinud, aga see pole ka ime – varemete vahel tormasid ringi mingid kasvatamata jõnglased, kes kiljusid ja kriiskasid ni, et endalgi tekkis tahtmine põgeneda...
* * *
Järgmine päev algas koti pakkimisega. Kurp oli. Kincaidid sõitsid Londonisse mingile päevasele etendusele ning viisid mind koos mu kodinatega Oxfordi missiooni lõpetama. Seal ma siis seisin, keset bussijaama, kott nigu käru sabas ja pidasin plaani, mida edasi teha. Täiesti ootamatult andis mulle ligi tunniks ajaks tegevust kotihoiu otsimine, milleks oli mingi erafirma bussijaama läheduses. Jeekim – oli see alles hoolega ära peidetud! Lõpuks sain sellega siiski hakkama.
Ja siis kimasin kohe raamatukokku. Suur oli minu pettumus, kui lubatud manuscriptide asemel anti mulle karbitäis filme ja õpetati, kuidas mikrofilmi vaatamise aparaati kasutada. Ehhh.... nii palju siis krabisevatest originaalidest minu käppade vahel. Aga huvitav oli ikkagi. Juba see idee iseenesest – olen Oxfordis, Bodleian Librarys ja loen Tolkieni kirju. Seda on raske kirjeldada, aga see oli vaimustav :D
Peale paaritunnist aparaadikruttimist kõndisin veel veidi mööda maja ringi ja läksin siis linna. Neilil oli õigus – Oxford oli imeilus. Kohutavalt maaliline, täis igivanu maju ja lugematuid vaimustavaid detaile. Liiklus oli väga tihe, suured bussid segi väikeste autode, jalakäijate ja jalgratastega tänavatel, mis ehk veidi laiemad kui Tallinna vanalinnas. Ja kõik toimis. Täitsa uskumatu, aga tõsi. Meil oleks samades oludes täielik ja absoluutne kaos valitsenud.
Inimesed olid äärmiselt lahedad, sõbralikud ja suhtlemisaldid. Minu T-särk kirjaga „Turn me on. Fcuk FM” teenis mulle koguni kaks õlut ühes ylipilaste kõrtsis Merton College kylje all (mis on muide väidevalt avatud aastatst 1242) ning mõned tähelepanuavaldused tänaval. Hehh, elu on ilus :) Tegin muidugi jälle hulgaliselt pilte, kammisin läbi paar raamatupoodi ja Virgini muusikakaubamaja ning oligi käes aeg Gatwicki ekspressi peale minna.

Oxford-Gatwick-Tallinn
Tõmbame siis otsad kokku. Ärasõit. Ronisin bussi ja seekord õnnestus seada end sisse kohe esimesel pingil, kust avanes hea vaade teele. Tegelikult oli see küll suhteliselt mõttetu, kuna inglaste loll komme kõik teeääred hekkidega palistada teeb igasuguste võimalike vaadete nautimise praktiliselt võimatuks. Bussiga oli tegelikult veel enam-vähem, kuna see oli nii kõrge, et mõnes kohast nägi yle hekkide. Autoga oli küll umbes sama hea sõita kui tunnelis – mitte midagi ei näe. Selle eest on vahel jälle üht-teist tee peal :) No igatahes huvitavam kui magada.
Gatwicki jõudsin parajalt ca poolteist tundi enne lennuki väljumist. Aga tegelikkuses selgus, et teada polnud isegi veel väravat, kust lennuk välja peaks minema. Istusin ja ootasin. Ja lugesin ja ootasin. Ja tatsasin ringi ja ootasin. Olin oma raha nii põhjalikult ära kulutanud, et ei saanud endale isegi mingit Maci einet lubada, muust söödavast rääkimata. Viimased Oxfordis tehtud õlled kõhust juba ammu kadunud, kombineerin viimaks endale pisikese purgi Pringles krõpse ning pudeli Eviani – raha pole eluski nii otsas olnud vist... Kümme minutit enne lennuki plaanikohast väljumist teatati lõpuks ka värav, mis muidugi asus kusagil kilomeetri kaugusel mööda tyhje koridore. Nujahh. Klappadi-klappadi-klappadi. Seal sai veel oodata, enne kui peale hakati laskma, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Lennukisse tatsates ajasin kaela innukalt õieli, et ega ometi... et äkki jälle Helen tööl... aga ei. Nojah. Ega kogu aeg ei saagi vedada. Minu kõrval istusid kaks tädi (kellest üks selgus hiljem jutu järgi olevat mingi üliõpilane ja teine tema ema), kes sõid pidevalt banaani, mille lõhn mul juba poole tunni pärast kõik kõhus keerama pani. Öäk. Siiamaale peale seda reisi pole tahtnud seda puuvilja nähagi. Yritasin raamatusse süveneda ja see polnudki väga raske – kui nad lõpuks tukkuma jäid. Olin Oxfordist kaasa ostnud Lewise kolmeloolise kogumiku Narnia lugudest („The Magicians Nephew”, „The Lion, the Witch and the Wardrobe” ja veel mingi lugu, ainult £3), millest esimene lugu sai lennukis ka läbi loetud. Nujah. Oli kah. Hea lihtne lugemine, suurepäraselt sobiv nooremale vanuseklassile keele õppimiseks. Aga ainult lastelugu, ei midagi enamat. Lootsin, et edasi läheb paremaks.
Lõpuks ometi Tallinn! Rahvas valgus rahulikult lennukist välja pagasit ootama. Kaks minu kõrval istunud tädikest tormasid kohe esimese pingi poole ja istusid ohates. Jäin neid vist ammulisui vahtima – see paaritunnine lennukis sitsimine oli nende istmikunärvi ikka veel rahuldamata jätnud... Njahh. Inimvõimetel ei ole piire, tõepoolest.
Otse loomulikult väljas sadas. Aga tulilind oli endiselt kiire ja koju jõuda oli oi kui hea :D

THE END