Mängukroonika nüüd veebis

Niih, nüüd olen siis lõpuks jõudnud niikaugele, et Redi uskumatud seiklused Wodes on ka veebis saadaval ja minu valutavad lõualuud saavad lõpuks puhkust, ma loodan. Et aga kaasmängijate kiusatust piilumise järele minimeerida, siis palun kõigil huvilistel lingi saamiseks mulle lihtsalt meil saata.

Väike näide ka:
Red magas kauem, kui oleks tahtnud, ja ta uni oli rahutu. Siiski oli ta ärgates täis sellist otsustavust, et hakkas kohe asju pakkima. Riietus kiiresti ja lahkus kõrtsist akna kaudu, et vältida tüütut kõrtsmikku, kes pidevalt arvest tahtis rääkida. Mitte et tal raha poleks olnud – lihtsalt põhimõtteliselt. Tema hobune Hiram, väike, väle ja intelligentne nagu ta isegi, oli varjualuse all lasila külge kinni seotud. Nad olid harjunud niimoodi lahkuma.
Täiesti ootamatult krabas keegi temast selja tagant kinni. Red vandus. Tema taga seisis suuremat kasvu tõmmu mees, mustad juuksed eest peentesse patsidesse punutud ja nägu nagu kivist. Igatahes mitte kõrtsmik. Hoidis temast nagu tangidega kinni ja naeratas natuke sünget naeratust.
“Misasja?!” üritas tüdruk end lahti rabelda, aga mees oli tugev ja osav. Et ei maksa erutuda, ta tahab vaid natuke vestelda.
„Mida sa tahad? Mina kätega ei räägi...”
„Sa ju oled see ennustajalinnuke, eks ole?"
„Ära mine kohe isiklikuks...”
„No mu ema tundis sinu vastu huvi... ja ta võib hästi maksta, kui su jutt seda väärt..."
„Hea küll, hea küll... Lase nüüd lahti, ega ma jänes pole.”
„Ei või iial teada..." tegi mees liigutuse, nagu tahaks Redi sülle rabada. Too hüppas eemale, nii et katse ebaõnnestus, kuid lahti ta ka ei pääsenud. „Hea küll, mees. Ma olen täiesti tavaline rändaja. Teil on siin linnas on terve tempel püsti selle ameti harrastajate jaoks, mina olen lihtsalt asjaarmastaja.”
„Mulle anti käsk sind kohale toimetada ja seda ma ka teen."
Tüdruk uuris meest tähelepanelikult ja märkas, et mehe juuste vahelt paistev kõrvaots on teravam kui inimestel tavaliselt. Veel jäi silma ta varrukale õmmeldud mustast riidest pistoda siluett. “Hmm, ega rahast pole ju tegelikult kunagi puudu. Ja teiesugune rahvas ju maksta ikka jõuab," lisas ta siis kõvera muigega. „Kus see mammi on sul?”
„Emand, mitte mammi," parandas mees. "Viisakus ei tee kunagi halba."
„Tjah...ei ole just märganud, et sa ise oma sõnade järele käiksid. Ja lase mind nüüd lahti, ma võtan oma asjad ja siis võime minna."
„Asjade järele võid pärast tulla. Väga võimalik, et meist saavad reisikaaslased."
„Misasja?!” Red vahtis teda uskumatu näoga. Tüüp naeris süngevõitu naeru.
„Kulla mees, ühe koti üleskorjamine ja hobuse selga istumine ei võta ju minutitki... näe, sealsamas...” osutas tüdruk üsna lasila lähedal maas lebava koti poole, mille oli alla visanud. „Üleval pole enam midagi. Anna mulle üks minut... või siis pool!”
„Minu hobune on see kollane seal, nii et kõnni nüüd minuga kenasti tema juurde kaasa ning jäta oma kott ja hobune sinna, kus nad on − ja ma võin lubada, et sa leiad nad puutumata eest."