PK 4: In which Neil the Journalist sings Yankee Doodle and we go to Barracuda

Nagu sai juba öeldud, oli Murazoril lobitöö täies hoos, kui mina kõrtsi jõudsin. Tema ümber oli kogunenud terve hulk inimesi ja käis elav vestlus Eesti tolkinistide seltsi teemadel. Et mis ja kuidas. Terve peotäis meie visiitkaarte oli kah juba laiali jagatud ja õnnelike nägudega inimesed silmitsesid neid siin ja seal (wow, how great, we should do also something like this... etc). Kampa kuulus ka üks inglise vanapaar (ja ma pean silmas VANApaar), kes hiljem selgusid olevat Tolkieni fotode müügifirma omanikud. Et siis proua õde Pamela Chandler oli kunagi 50-60ndatel Tolkieni(kes vihkas pildistamist) südame võitnud ja temast päris mitu korraliku fotosessiooni teinud. Toas ja aias. Naisega ja ilma. Nägime pärast pilte ka Dealers Roomis, väga kenad olid. Hindu – teadagi miks – ei olnud juurde pandud... Vanaproua, kes nägi välja nagu tõsine drug addict, teatas siis mingil hetkel meile suure saladuse (mida kuulis terve laud muidugi ning tegelt üldse kõik läheduses viibijad), et avamisele on tulemas ka Priscilla Tolkien. Lahe muidugi, aga mina isiklikult ei ole just suur lastesõber. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Enivei. Kuna kõhtu ei olnud lennureisist saadik midagi saanud, üritasin ennast leti juurde välja võidelda. Suure rabelemise, higistamise, vabandamise ja ohtrate valukarjete saatel see mul ka lõpuks õnnestus, kuid kõik, mida mul sealt välja kaubelda õnnestus, oli pakike kartulikrõpse. Kõik muu oli lihtsalt juba otsas. Baariraffas oli üleüldse äärmiselt jahmunud olemisega kogu sellest massist, mis neile ootamatult nagu kott kulda kaela oli sadanud. Kohalikud olid ühte baarinurka tõmbunud ja vahetasid seal ärevalt muljeid (WHAT you said they were?! Tolki-what?) Aga nagu öeldakse – 1 õlu = 2 kotletti. Ja nii see siis läks.
Vahepeal käsime ära ka avamistseremoonial, mis ostus väga lühikeseks ja üllatavalt magedaks. Ilusates kleitides tädid teatasid meile, kus on saali avariiväljapääsud, ning et oleme tulnud Tolkien 2005 Sõrmuste Isanda 50ndale ilmumisaastapäevale pühendatud konverentsile. Olime üsna rabatud, sest tegelikult oli meie eesmärgiks hoopis ju Paraguai missivalimistele minna... Kiiresti tutvustati kõiki komitee liikmeid (siin on osad neist) ning siis rebiti lavale ka külalised, kes selleks ajaks saabunud olid. Ja siis suur „üllatus” Priscilla Tolkien, kes pidas kena südamliku kõne ja oligi kõik. How absolutely lame. Ah jaa, linnapea pidas kah kõnet, tervitas kõiki ja teatas uhkusest õhetades, et teeb ka kandva rolli kohaliku näitemänguseltsi etenduses „Farmer Giles of Ham” teemadel.
Nujah – back to business, mis tähendas siis –, tagasi kõrtsi. Tegelikult pidi mingi tunnikese pärast kuskil auditooriumis algama suur tutvumisõhtu kõikidele osalejatele, kuhu plaanisime minna, aga ei jõudnud. Enivei – seal ei saanudki kuigi palju rahvast olla, kui arvestada selle hulgaga, kes kõrtsis sees, selle ees ja ümber ringi saalis, õlut jõi ja suhtles. Ning veel veidi aega hiljem oli ka kogu tutvusmiõhtu raffas seal. Ojee. Asi nägi kohati välja nagu Õllesummer. Ja kõik rääkisid Tolkienist. Võimas. :D

Neil the Journalist sattus meie juurde istuma juhulikult, kuna kõrvalolevad ameeriklased olid otsustanud tema iroonilisi märkusi ja kysimusi üksmeelselt ignoreerida. Niisiis pööras ta tähelepanu meile – kahele õnnetule idaeurooplasest tolkiinifännile, kes talle üle laua õnnelikult naeratasid ja yldse kogu asjast kerges eufoorias tundusid olevat. Kuigi Neil oli oma artikli juba valmis kirjutanud ja Daily Telegraphy ära saatnud, ei lubanud uuriv ajakirjanikunatuur tal meiesuguseid magusaid palasid, kellega tõotas palju nalja saada, ka rahule jätta. Ja nii see juhtuski. Paar tundi ja üüratu hulk õlut hiljem oli vaine Neil õnnest juba nii oimetu, et Murazor sundis ta isegi keset kõrtsi koos temaga Yankee Doodle´it laulma... Aga see oli naljakas. Koju Londonisse sõidust ei tulnud tal ka midagi välja – selle asemel võttis ta toa samas hotellis, kus meiegi peatusime ja otsustas meid Birminghami ööklubidesse viia – ta ninelt tahtis kohutavalt tantsida. Irw.
Kuna üleüldine vennastumine ja õestumine oli selleks ajaks oma tipu saavutanud, oli linna ööklubisse minemise idee (kell oli mingi 1 ja pubi pandi kinni) päris paljudele pähe turgatanud ja ameeriklaste juhtimisel algas üleüldine sebimine ja taksode tellimine. Kuna mina pidin vahepeal koos inglasega meie hotelli minema tema läpparit ära viima (mitte selleks, mida teie arvasite, perverdid sellised!), siis läks Murazor koos ameeriklastega – et pärast helistame, kus nad on, ja saame linnas kokku. Vaevalt olime me hotelli jõudnud, kui juba ta helistaski ja ütles, et ärge tulge kuskile, sest kõik kohad on kinni. Mille peale Neil irwitas kahjurõõmsalt: „Americans!” ja tellis takso sellissesse kohta minekuks nagu Barracuda. Irwe tema näol oli seda tüüpi, mis – pean ausalt tunnistama – pani mind kogu selles ürituses sügavalt kahtlema. Aga ma pidin olema tugev. Minutiga oli takso kohal ja me kimasime tagasi linna, kus üritasin Murazori tabada ja talle selgeks teha, kuhu minema peab. Kui kohale jõudsime, seisis ta otse klubi ukse ees ja oli ameeriklased kah kuhugi ära kaotanud. Oma sõnade järgi oli ta pea ees sõitvasse taksosse viskunud ja karjuvad ja kätega vehkivad jänkid olevat teda veel miile mööda tänavaid taga ajanud. Aga ta raputas nad maha.
Järgnesid läbirääkimised Barracuda lävel, kuhu me sisse ei pääsenudki, kuna oli „Student night”. Ei noh. Näitasin neil oma ISIC klaarti ja teatasin, et teised on minu kaasüliõpilased, aga sellest polnud mingit kasu. Ja üksi ma kah ei olnud nõus sinna minema, kuigi uudishimu oli ausalt öeldes suur... aga hirm oli veel suurem ;) Tallina ööelust ja poolpaljastest tüdrukutest räägitakse siin ja seal, et oh kui kole (vi siis ilus). Need seal olid kohati ikka päris paljad. Ja - andke mulle andeks – siukseid masajalgu ja punnkõhte annab Eestist ikka kohe otsida. Võibolla sellepärast, et siinsed 100kilosed ei kanna mikropüksikesi ja mohäärist rinnahoidjaid klubisse minnes? Jäkk oli, ausalt.
Enivei. Sellega meie kuulsusrikas üritus Birminghami karmi ööelu rüpes veel ei lõppenud – keerasime ümber nurga ja voila! – sealt kostis järgmise klubi, mille nime olen unustanud, hullutav tümakas. See koht oli all about 80s. Grease ja Dirty Dancing, ELO ja Alphaville. Iga viimane kui inimene tantsis (vi vähemalt nõksutas puusa) ja kõigil kuttidel oli kaks õlut käes. Vaimustav koht. Murazor oli juba uksel turvamehe poolt tagajalgadele aetud – too nimelt käskis tal mütsi peast ära võtta. Kui pilgud oleksid tapnud, siis seda turvat poleks enam. Aga kahjuks oli see kapisuurune neeger kõvast puust ning Er oli sunnitud alluma. Igatahes urises ta veel pool tundi tagantjärele. Mitte et ta seda mütsi kohe sees jälle pähe poleks pannud...
Igatahes tekkis mul mingi hetkel kohutavalt irratsionaalne tunne – mina, Birminghamis. Ööklubis. Tantsin Daily Telegraph´i ajakirjanikuga mingi lollaka Grease loo „You're The One That I Want” järgi, ümberringi siplevad lihakehad ja kilavate silmadega higised prolehärjad... Ning nurgas istub baaripukil Nõidkunn, silmad pimeduses hiilgamas. Õõvastav.
Ees seisis oluline päev – minu ettekanne.

Stay tuned for PK 5: I Am The STAR :)