PK 5: I Am The Star :D
Sellest päevast polegi midagi suurt rääkida. Lihtsalt üks väga ilus päev. Vestlus Shippeyga hommikul peale tema (loomulikult briljantset) loengut, mille lõppedes olid lausa kõhulihased valusad ning minu kohmakalt alanud kui siiski õnneliku lõpuga loeng pealelõunal.
See on tõeliselt imeline tunne, kui sa oled valmis teinud midagi enda arvates head – ja siis tullakse sulle juurde ja muudkui surutakse käppa ja kiidetakse ja kysitakse, et millal raamat välja tuleb.... Kui on üks asi, millest ma tõesti midagi tean, siis on see Kalevala mõjud Tolkieni loomingus. Kui selle päevani ei olnud see tegelikult mitte kedagi peale minu ka huvitanud. Seetõttu tuli kogu järgnev furoor mulle absolutse (muidugi meeldiva) üllatusena – kõigi järgnevate päevade jooksul astusid inimesed mulle suvalistel hetkedel ligi ja hakkasid innukalt küsimusi esitama – kuni sellise absurdini, et a la „Mis võis kyll Tolkieni jaoks olla Numenori huku idee allikaks?“ Mille peale ma ei osanud muud vastata, kui et soovitasin lugeda legende Atlantisest ja kinnitasin, et Kalevalast see mõte kyll pärit ei ole...
Otse peale loengut tassisid paar külalist (Rohan (pildil paremal)ja Bradfield (kah paremal)) meid koos veel paari inimesega kõrtsi ja siis sai natuke tähistatud. Aga väga vähe. Tegelikult kadume me kohe varsti minema, sest järgmisel päeval ootas ees Murazori esinemine ning mina oli rampväsinud.
Nii et tatsasime hotelli – jõime ära kaks pisikest konjakit, mille lennukist kaasa olime saanud ning klõpsisime natsa telekat, vaadates vaheldumisi „Shakespeare in Love“ ja „The Beach“. Peale mida – minu suureks üllatuseks – õnnestus ära näha ka juba siingi laineid lööv uus sari „Lost“. Mis oli hea.
ELU OLI ILUS SEL PÄEVAL.
Stay tuned for PK 6: The Witch King Goes Good :P
posted by Pahainimene at 1:13 AM
5 Comments:
hästi kirjutatud ja huvitav lugemine. siiski - kui ma loen sellisest tolkinistide kokkutulekust huvitaks mind eelkõige midagi sellist, mis aitaks neid lähemalt mõista. mida tolkinistid teevad? tolkiin ei kirjutanud ju kuigi palju - et kas tolkinistid loevad sõrmuste isanda läbi ja hakkavad kohe otsast peale või loevad vahepeale kääbikut ja siis hakkavad otsast peale? millest nad omavahel räägivad, kas sellest ühest hobikirjanikust ja tema raamatutest või veel millestki? või mis on see, mida nad tolkiini ümber pidevalt arutavad?
aga muidu, nagu öeldud, päris huvitav lugeda. muide, ma arvavn, et birmingham on piisavalt suurt linn, et seal igav ei hakkaks isegi kui ametlikult on tolkinistide seminarile sõidetud.
Heh :)
Sellest peaks tegelikult lausa threadi tegema mõnda foorumisse. Ilmselt pole minu blogi selleks õige koht, sest mina saan rääkida ainult enda eest.
Tgeleikult ongi nii suure huvi põhjuseks Tolkieni vastu see, et (tsiteerin oma loengust):
In today’s world, where globalisation, changing principles, general rootlessness and the overflow of information are spreading all over the world and threatening every nation and individual separately, we can see how people turn more and more back to their roots – to regain and preserve their individuality. One way of going back to the past and gaining lost knowledge is literature – especially the oldest, strangest and most durable part of it, which consists of legends, epics, fairy stories and sagas. This trend can easily be followed in the modern literary world, where, along with those named above, genres like science fiction and fantasy, which have usually almost been considered pariahs among other more respectable forms of literature, are gaining the biggest circle of readers and the tendency is growing still.
There may be many reasons for this, but one of them and not the least important is the eternal craving of human beings for myth. According to anthropologists, the main purpose of myth is to sustain the order of the world. If you understand the world you live in, you can master it. It follows that, especially during times of unrest and turmoil, great wars or significant scientific breakthroughs, the writing, publishing and reading of such literary genres which include elements of fairy stories, epics and myths, takes off rapidly. A good example of this is J.R.R. Tolkien’s Middle-earth epic, which from the first publication of The Hobbit in 1937 to The Silmarillion (first published four years after its author’s death in 1973), has not shown any sign of disappearing from the literary scene. Many critics are scrutinizing the Tolkien phenomenon, to find out the secret of such success.
Among the very many other possible reasons one, and not the least important, is that Tolkien’s literary epic, especially the subject of this lecture, The Silmarillion, consists of and includes many well-known legends and folk-tales from different corners of Europe. J.R.R. Tolkien was a bricoleur in the very sense that Claude Lévi-Strauss must have had in mind – he gathered together hundreds of details of numerous different legends and myths to create a new, original mythopoeia.
Niisiis - Toklieni juurest jõuad sa lugematute teiste asjade juurde. Tean näiteks inimest, kes peale kääbiku lugemist kellegi kommentaari peale "Beowulfi" läbi luges. Ja siis võttis ette Eddad... ja nüüd õpib Tartus innustunult ajalugu.
Ehh, Indrek, nii kesine see isake Tolkieni looming nüüd ka ei ole, et ainult Sõrmuste isand ja siis Kääbik ja siis otsast peale.
Silmarillion vist juba mainit, mida on võrreldud müüdikoguga.
Keskmaa teemadel siis veel 12 köidet Keskmaa ajalugu, mis on kohati lausa entsüklopeedilised, rida väga häid jutte, tõlked vanainglise keelest, tema filoloogia-alased tööd, värsikogud jne.
Lugemist jätkub tükiks ajaks. Võiks isegi öelda, et Keskmaa ajaloo näol on välja antud see taustatöö, millega iga korralik kirjanik enne suurema tegelasrikka teose kirjutamist rohkem või vähem tegeleb.
Vana joonistamisoskusele ka palju ette ei saa heita, nii et mõned on end pühendanud teemale "Tolkien kunstnikuna".
Hviloloogilise kiiksuga kontingent saab rahulduse ainuüksi tema loodud keeli ja alfabeete tudeerides.
Jne, jne. Mõni jätab töö ja pühitseb end Tolkieni usku ka.
Vana puhul on positiivne see, et iga suurema või vähema kiiksuga tüüp suudab selles loomingu mahus leida midagi endale sobivat.
Tolkien "avab ukse" elik tekitab huvi. Tolkieni rahvalikumal lugemisel ("Kääbik" jne) on ääretult tugev tõmbejõud, mis paneb inimesed läbi vana loodud maailma tõsisemalt huvituma ka selle maailma aluste (saagad, reaalajalugu jne) vastu. See on huvitav liikumine mängulisest tõsise ja ühiskonnale konkreetset kasutegurit tootva tegutsemise suunas. Olgu selleks siis sügavam huvi ajaloo, loodushoiu, pärimuskultuuri vms. vastu.
Postita kommentaar
<< Home