ähh... mainstream ;)

If You Were Born in 2893...

Your Name Would Be: Vor Hana And You Would Be: The Destroyer of Earth

If You Were Born in 2893

Täna :D

Madis says: vaata ellviimast pilti
Sash says: :D
Madis says: peris karm nali... ma hakkax kyll kiljuma
Sash says: seda bätmäni ikka mõtled vi?
Madis says: mhmh
Sash says: muig
Madis says: jajah.. mille peale ma kiljuma ei hakkax, onju?
Sash says: :DD

Ja algab uus elu :)

Veel viimased 12 päeva selles kontoris ja siis olen ametlikult jälle vaba nagu lind :) Vi nohh, mis lind... olgem ausad – tööd tuleb ju kahjuks edasi teha ja võibolla rohkemgi kui enne. Aga see on mõnusam töö. Ja mis kõige olulisem: keegi ei saa mulle enam suvalisel ajahetkel turja karata, et oma karjuvat ülimuslikkust demonstreerida.

Pean tunnistama, et kaks aastat siin firmas on minu jaoks olnud ülihuvitav kogemus. Ja seda kohe igas mõttes. Õppisin niivõrd palju uut inimeste ja suhete kohta, et tagasi vaadates tundub mulle, nagu oleks ma enne siia tööleasumist elanud mingis krdi Disney multifilmimaailmas, kus inimesed on kõik ilusad ja head, lilled, liblikad ja bambid kepsutavad ringi, lõvid magavad koos voonakestega ning harvadel hetkedel sissetungiv kurjus saab koheselt oma teenitud palga... mh. Avanesid lõpuks kõrges eas ka minu neitslikud silmad ja lõpuks nägin ka asju sellisena, nagu nad TEGELIKULT on :S Roosad prillid rebiti poolemeetriste geelküüntega mu abitult helesiniste silmakeste eest ja lömastati tikk-kontsaliste LaCroix disainkingakeste talla all...
Algus oli ju ilus. Ilumaailm ON ilus. Huvitav ka. Ja kujutate ju ette seda adrenaliinitulva, kui pead end asjast midagi teadmata reklaamikliendi valvsa ja kahtlustava pilgu all kreemi ja shampoonidzhunglist läbi murdma, orienteeruma huulepulkade ja ripsmedushide rägastikus ja ületama kosmeetiliste toorainete mädasoo... Huhh :D No see ammendas end umbes aastaga. Nüüd võib juba vasaku käega kirjutada kreemides peituvatest kantserogeensetest ainetest ja samal ajal hooletult erialaterminitega zhongleerides ökoloogiliste seepide tervislikkusest rääkida, sama ajal kui parem käsi ja suurem osa ajust UT teksti läbi töötab... või mängukroonikat kokku võtab :P
Ühesõnaga – kuna teemad jäid suures osas väga üksluiseteks, siis ammendas töö põnevus end minu jaoks suhteliselt ruttu. Kuid asja boonuseks on ülilahedad töökaaslased. Jaa, mul ei ole piinlik. Tõesti on lahedad. Muidugi mitte mingid inglid ja igaühel oma kiiks ka, aga kes meist oleks täiuslik! (Peale minu muidugi :P) Kindlasti on igaühel aeg-ajalt olnud sellised hetki, kui ei taha kohe kuidagi tööle minna – nii mul ka. Aga vähem kui kunagi varem, sest minna võis juba vahva seltskonna pärast. Näen juba neid ülestõstetud kulme, et ega töö pole sõbrannatamine ja me kõik oleme ju ikka oma ala profid ja jne jne jne... Aga kui ausalt, siis – I don´t care. Minu jaoks oli see hämmastavalt kombel vist siiski kõige olulisem selle töökoha juures. Ma tean, et see on ääretult ebatrendikas, ega olen siiani üritanud oma asjad niimoodi sättida, et teen tööd selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et tööd teha. Ja kui töö hakkab isiklikku elu segama, siis – goodbye! Tuleb leida selline, mis ei segaks.
Seekord siis juhtus aga teistmoodi. Ja kõik toimus nii krdi kiiresti, et ei saanud arugi, kui kogu kollektiiv oli juba ühtlaselt sügavas shokis ja lahkumisavaldused laual... Lühidalt kokku võttes: toimetuse 11st töötajast on paari-kolme kuu jooksul lahkunud 7, viimased 4 augusti viimasel nädalal ja kaks avaldust on selle kuu lõpus teadaolevalt veel tulemas... Karm. Ma ei tahaks laskuda siin väga sügavale sellesse sõnnikusse, mis momendil ümberringi toimub, aga pean siira imetluse ja sügava õõvaga tunnistama nende inimeste professionaalsust ja põhjalikkust, kes oma tulusa ja töötava firma idioodi sihikindlusega viimse kivini maha lammutavad. See on kõrvalt vaadates hirmuäratav ja õudne, aga omamoodi ilus – nagu oleks tegutsemas emake Loodus ise. Või Kuri Saatus ja Armutu Karma oma halastamatut tööd tegemas. Kujutan ette, et samasuguses õõvas ja imetluses seisid inimesed ka Tai randadel, kui hiidlaine tuli...

Remargi korras
Pean hämmastusega tõdema, et kunagi varem pole ma kohanud nii suurt hulka nii õelaid ja egotsentsilisi inimesi kui ilumaailm neid ette sööta suudab. See on tõeliselt fenomenaalne. Paneb mõtlema näiteks sellele, et kas inimese sisemine ja väline ilu on tõepoolest omavahel pöördvõrdelises seoses... Või kas kosmeetikatoodete liigtarbimine on ehk otseselt seotud inimese emotsionaalse intelligentsi ja käitumisoskuste drastilise langusesega...