No ei tule vaimu pääle.... :(

Work sucks. Big time.

Kohooliku pihtimus....

Tere! Kirjutan teile esimest korda.Olen 35 aastane naisterahvas.Muidu päris ilus- nii enda kui ka teiste meelest.Probleem on aga selles, et olen kindel alkohoolik.Pidutseda mulle meeldib ja seda kindlasti ikka täiega.Päris käppa maha ei pane, aga palju puudu kah sellest pole.Ja mehed joon ma ilusaks.Nii,et pole välistatud kui ma nendest mõnega ka edasi lähen.Omal on mul kodus väga hea mees,kes alkoholi väga harva,vaid pidulikel sündmustel võtab.Olen oma meest petnud ja ikka seda purjus peaga.Nüüd siis elan oma süümepiinades.Te võite mulle õelda,et ise olen süüdi.Jah,olen.Kedagi teist ma ju ei süüdistagi,aga saage aru ,see on minu suur probleem ja mure millest ma tahaks vabaneda.Olen muidu ju korralik naine.Hea töö,tubli laps,ja armastav mees.
Teid ette tänades.

VAAT SIUKE KURB LUGU.

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas

EstCon seljataga, elusalt ja tervelt kodus – ning enamgi – veel lausa tööl juba :)
Ilmselt on sellise edu oluliseks põhjuseks asjaolu, et sõitsime kohele planeeritust hiljem – mitte reede õhtul, vaid lauba hommikul vara-vara, ja mingi kell 12.
Kruusateed on ikka real pain in the ass :( Kuigi peab tunnistama, et Nahkmetsa teel kannatas meie sinilinnuga uhada kohati lausa 50 km tunnis, enne kui soolikaid segi hakkas raputama. Nädal tagasi Setumaa teedel kihutasime see-eest hingematva 20 km/h kiirusega ja ikka oli selline tunne, et sisikonnas ei jäänud kops ka maksa peale. Jube. Järjest enam hakkab tunduma, et see kõikse õigem sõiduriist on ikka üks kobe jeep.
Aga asjast. Kõigepealt rõõmustas meid juba enne kohalejõudmist pilt tee ääres kakerdavatest inimkujudest, kes tundusid meile viitavat, et oleme õigel teel – kui külamehi näha, küllap siis ka asustus kah kuskil lähedal. (Huvitav, kas sellel usul on mingit pistmist meremeeste tarkusega, et kui kajakaid näha, siis maa lähedal?) Enivei. Meil oli ainult osaliselt õigus – Nahkmetsa oli lähedal jah, aga tee ääres ei kakerdanud mitte kohalikud külamehed, vaid (väidetavalt) koera jalutavad Krafinna ja Jyrka. Koer oli neil küll ka kaasas. Lõpetasime selle korralgeduse, kamandasime nad autosse ja transportisime turvaliselt jahimajja tagasi lootusega, et neil edasipidi korralikumalt silma peal hoitakse.
Kui me kohale jõudsime, oli päeva esimene loeng (Ants ´Ats´ Miller „Aeg ulmes ja füüsikas”) juba alanud, kuid meil õnnestus lõpuks sellest ka pisut osa saada. Väga lahe oli, kuigi pooltest asjadest ei saanud mina midagi aru – füüsika, nohh. Ja sügava häbitundega pidin endale tunnistama, et osad näited jäid kah tumedaks, sest nii palju ei jõua küll üks normaalne inimene lugeda. Isegi mina ei jõua ;)
* Parim kild – Jyrka vastus kellegi küsimusele „Aga milleks need paralleelmaailmad vajalikud on, kui neisse pääseb ainult ajamasinaga?” Ja vastus: „Jah, see on nagu sama asi, miks Tartu linna seisukohalt teised linnad vajalikud on, kui neisse ainult mingi transpordivahendiga sõites pääseb...”
And now something completely different. Lõbu sai läbi ja algas see, milleks me kõik olime sinna kohale sõitnud. Minu ettekanne nimelt. Jeekim, kuidas üks inimene võib ikka närveerida! Mitte et ma poleks enne ettekandeid teinud. Ja mitte, et ma poleks teemat vallanud. Aga selle koleda kamba ees, kes kõik teavad kõigest kõike... ullumaja. Peale selle – niipalju kui mul õnnestunud igasugu ettekandeid ja arutelusid kuulda, mida selles seltskonnas viljeletakse, on ikka ja alati tegu ikka sci-figa. Fantasy ei tundu nende jaoks isegi teema olevat. Ja siis mina oma Tolkieniga... täpsemalt siis „Tolkien ja II maailmasõja järgne inglise fantaasiakirjandus”. Kartsin lintšimist.
Kui kell kukkus, pigistas surmamineja saatusega leppinult silmad kõvasti kinni, astus raffa ette ja hakkas peale. Ja ennäe – ei juhtunudki midagi. Ainult kaks inimest jäigi magama (oletan reede õhtu järelmõjusid) ja ülejäänud olid täitsa positiivsed. Erilised tänud Kajakale ja Meelis Friedentalile :)
* Parim kild tuli minu ettekande ajal Velbult. Tüüp marsib poole ettekande pealt sisse, kuulab kolm minutit ja küsib: „Aga mis see Tolkien üldse asjasse puutub?” :D
Kolmas ettekanne tuli Meelis Freidenthalilt, kes rääkis utoopiast ja selle liikidest. Omaenese värskest eneseületamisest elevil, tundus tema asi mulle kohe eriti huvitav. Kindlasti lisas kaalu ka asjaolu, et igasugu campanellad ja huxleyd ja ristikivid, rääkimata clarkist ja platonist on kõik läbi ka loetud.
* Parim kild tuli Mart Kalvetilt, kes teatas, et parim näide ühe autori loomingust nii utoopia kui düstoopia kohta on Nossovi „Totu Päikeselinnas" ja „Totu Kuul”. :)

Lõuna tähendas seda, et tuli läbi ladiseva vihma ümber majanurga alumisse saali liduda ja siis jälle koos kausside ja topsidega üles, sest all ei olnud enam söömiseks vaba kohta. Supp oli maitsev, kuid praest pidin kahetsustundega loobuma – ma võin ju olla nädalavahetuseks metsa ja loodust nautima sõitnud intellektuaal, kuid siiski ei mahu mulle toitu sisse liitrite ja kilode kaupa, nagu toitlustajad paistsid arvavat. Aga see on niisama virin. Ma saan aru küll, et tegelt olen ma ise nõrk ;)

Peale lõunat kulutasid Jyrka ja Kastanje (pildil alumine)(kellele Riivo rahva hulgast asjatundlikult kaasa kiibitses) tervelt kaks tundi vene ulmest rääkimisele, mis oleks tunduvalt põnevam olnud, kui ise ka sellest midagi teaks. Veider värk selle vene keelega – kunagi oli selge kui vesi, kui nüüd rääkima hakkad, siis läheb poole lause pealt inglishi peale üle... Ja peale selle on mingi psühholoogiline värk – kui ikka on valida, et kas võtad mingi anglomerikaani vi venku asja, siis valid esimese... isegi kui keel rolli ei mängi. Ettekande tulemus oli muidugi ettearvatav – esialgse soovi endale kõigi kolme käest terve kuhi huvitavamaid asju kokku laenata suutsin taandada tagasihoidlikuks otsuseks lugeda läbi mingi siukse asja nagu Kirill Jeskovi „Viimane sõrmusekandja”. See tundus suurepäraselt Angmari koja programmiliseks dokumendiks sobivat :)
Õhtu päädis Stalkerite jagamisega. Ma ise oleksin küll kolmel käel „Orünks ja Ruik” võitu soovinud, aga nohh, kui ikka ei hääletanud, siis pole ka kobiseda midagi... :P

Edasi läks töö sektsioonidesse. Maja kahel korrusel näidati filme: üleval Firefly, aga mis all, pole halli aimugi.... Vihma sadas ja ei sadanud ka, aga kamoon, filmi võib ju ometi kodus kah vaadata! Lõpuks platseerusime õue kamina ette. Veider küll, aga sinna kogunes üsna sarnane seltskond sellele, mille seltsis eelmise aasta BaltConil hommikul kuueni jaurasime. Igatahes oli väga lõbus, kuigi Hargla jäi lõpuni veendumusele, et Old Boy on „mitte just sitt, aga täielik kusi”. Tegelikult ütles ta seda kyll absoluutselt ja enamvähem kõige peale, mis jutuks tuli ;) Hommikul oli ka sellest pisut kahju, et parem- ja vasakäärmuslaste (mida vastavalt esindasime siis meie Madisega (all vasakul nurgas) ja Liisi) ühine plaan Trash järve visata jäi teoks tegemata. Ja ometi oli olukord nii soodne – Velbut polnud näha ei lähedal ega ka kaugel! Ilmselt tuleb see järgmise aasta kavva planeerida...
Ja Bergist tundime kah puudust :(

Pildid: Trinity, Tuuleke

Üleskutse kõigile ilutöötajatele!!!

Ilutööstuse salongi kollektiivi loomise ajal on vaja moodustada tugevdusribid (meie äris need on arstid, nad on rohkem organiseeritud, ja mehi – neid, muide, peaks kollektiivis olema mitte vähem, kui 10%; ilma meesteta meie kollektiivid rohkem sarnanevad terraariumitega).

Beware - Donna Anders

Lõpux ometi sain selle jõleda raamatuga ühele poole. „Night Stalker”. Jube asi, ärge jumala eest lugege. Barbara Cartlandi teosed on selle kõrval kirjandusklassika absoluutne TIPP. On täitsa hämmastav, kuidas sellist saasta küll ometi produtseeritakse. Midagi lamedamat, igavamat, ebausutavamat ja piinlikumat ei ole mulle iial kätte sattunud.
Ja oleks see tädil esimene raamat – ei, tal on neid juba mingi vaking 11 tükki ja produktsioon aina kestab. Ahastama paneb.....

Aga tõlkida oli muidugi kerge. Selle femiinse ajukääbuse – kes ise ennast kahtlemata Kirjanikuks peab – sõnavara koosneb umbes 600. sõnast. Esimesed kolm peatükki möödas, läks juba ludinal. Kuni toimetaja hakkas nõudma, et lugu peab olema kergesti loetav ja loogiline (sic!). Vaat sellega sai juba hullult vaeva nähtud.... kuigi lugematuid loogikavigu ma parandama ei vaevunud. Sitast saia ei tee.

Dolph the Fascist Hippo

Kivirähk raamatust "Stalin. Punase tsaari õukond"

Me näeme hämmastavat seltskonda, mis koosneb pisikestest ja paksudest, ent samas pööraselt vitaalsetest meestest, kes tapavad ohjeldamatult inimesi, varuvad vilja, arendavad rasketööstust, peavad sõda, mehkeldavad baleriinidega, joovad roppu moodi viina ning on oma lastele hellad isad. Kui neid just maha ei lasta, elavad nad 90 aastaseks. See ei ole tavaline maffia, see on kirik. Nad kõik on tõsiusklikud kommunistid ja jäävad oma veendumustele truuks ka siis, kui teised kommunistid neid piinavad ja tapavad.

Kuidas mootorrattur magab?

Raadiost enam muud ei kuule, et Bikerfest ja Treff ja misiganes. Yritasimegi siis ette kujutada, kuidas yx siuke asi peax välja nägema. Et istuvad oma tsiklite seljas ja kogunevad gruppidesse, õllepudelid käes, yritades siis mootorimyrinast yle vestlust arendada. Mille peale Madis hakkas kõva häälega naerma, et mis vestlust. Nujah. Ma ise nii radikaalne ei ole. Aga lahe oli ette kujutada kyll, mismoodis 100 tyypi tsiklitega mingil platsil ringi aerutab, gruppidesse koguneb ja jälle laiali liigub.
Aga mismoodi tsiklimees magab?
Variant 1: nagu hobune. Toetab oma ´tugijala´ maha, laseb pea rinnale rippu ja... nii nunnu ;). See sobib rohkem nagu loneritele.
Variant 2: esimene mees laseb ennast vastu puud, teiene toetub vastu teda jne. Moodustub selline pikk soe ja sõbralik norskav rivi. See moodus on loomulikult mõeldud karjalist ühiselu vormi harrastavatele ratturitele.
Ja siis me mõtlesime, et peax öösel neid friike vaatama minema... et kuidas nad siis ikka magavad....

Trivia: roos

Kui kreeka armastus- ja ilujumalanna Aphrodite merevahust sündis ja Küprose kaldale uhuti, muutis ta vahupritsmed roosiõiteks. Ja ehkki Kreeka ei ole roosi päriskodu, hinnati toda ilu, täiuslikkuse, graatsia ja armastuse sümbolit seal kõrgelt. Kreeka poetess Sappho kutsus roosi austavalt lillede kuningannaks. Tugev ja õrn, vastupidav ja habras, okkaline ja sametine - kes muu, kui vaid tõeline kuninganna suudaks endas ühendada nii vastandlikke jooni?

* Sõna "roos" arvatakse tulevat indogermaani sõnadest vrod või vrad, mis sanskriti keeles tähendab "õrn". Too lillenimi on olemas pea kõigis maailma keeltes. Vaid eskimotel, kellel küll hulganisti sõnu lume jaoks, see puudub.
* Iidsetel kivimitel leitud jäljendid kinnitavad, et roosi eellased kasvasid maakeral juba 15 miljonit aastat tagasi.
* Roosi ürgkodu on Idamaades. Sealt levis too lõhnav kaunitar Pärsiasse, Babülooniasse, Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrikasse ning Vana-Kreekasse ja -Roomasse.
* Hiinas olevat roosikultuur saanud alguse aastal 2500 eKr. Kroonikud annavad teada suurtest roosiistandustest keiserlikes aedades. Siiski peeti seal pojengi ja krüsanteemi suurema au sees.
* Ajaloost on teada, et Egiptuse viimase valitsejanna Kleopatra külalised seisid Rooma väejuhi Marcus Antoniuse auks toimunud pidustustel põlvini roosiõites. Oma kuningliku laeva purjedki laskis Kleopatra roosiveega üle piserdada.

Üht-teist roosiõlist
* Roosiõli peetakse seni uuritud eeterlikest õlidest kõige keerulisemaks - selles leidub üle 400 komponendi.
* Ühe tilga damaskuse roosi (Rosa damascena) eeterliku õli saamiseks kulub umbes 30 roosiõit. Ühe kilo roosiõli saamiseks läheb vaja 4000-4500 kilo värskeid õisi.
* Eeterlikku õli ei sisalda mitte ainult roosi kroonlehed, vaid kogu õis. Tõsi, kroonlehtedes on seda umbes 93%.
* Puhast roosi eeterlikku õli suudeti aurudestillatsiooni teel saada esmakordselt alles 9. sajandil Pärsias.
* Roosi kui ravimtaime õitseaeg algas Euroopas 13. sajandil, mil Pariisi lähistel Provinsis hakati kasvatama Damaskusest toodud roosisorti. 16. sajandiks oli Provins muutunud prantsuse ehk äädikaroosi (Rosa gallica) kasvatamise keskuseks.

Ich bin the rüütel now

Oli see alles kogemus.
Kõigepealt tuli ohtralt oodata. Ma sain aru, et see oli ohvri peedistamise protsessis oluline etapp ja kannatasin vaikides ära. Siis tuli veel oodata. Et olex pime. Et piinajate näod näha ei olex ja nad saax süüdimatult oma hirmutegudest täit naudingut tunda. Õnneks ei olnud ma yksi. Minu saatusekaaslane Kirveraidur (pildil paremal)tundus küll märksa vähem närveerivat, aga ikkagi.
Mind lykati lõvide ette esimesena, kuna Kirves oli osanud õigeks hetkeks minema hiilida. Astusin siis ette ja läks lahti. Ryytlilugu. No mis seal siis ikka rasket olla saab. Aga ma ytlen ausalt - isegi oma ema nime ei suutnud enam meenutada, rääkimata teistest elu olulistest sündmustest nagu näitex kuulsate Arthedani väepealike äratorkamine ja Rhudauri kuninganna mürgitamine, lohega kohtumisest ja orkide tainakstagumisest rääkimata. Tatsasin jalalt-jalale nagu mõni ärajuhmistatud kääbik ja pobisesin õnnetult oma nina alla... Õudne.
Siis kysimused. Vähe. Õnnex. Udumägede tekkimisest ei teadnud ma mitte halligi. Piinlik. Oleks pidanud enne kogu duunedainide ajaloo asemel hoopis Keskmaa tektoonikale keskenduma...
Nii. Lõpuks nad halastasid ja kupatasid mind minema ning letti võeti Kirves. Tema küpsetamist kuulates jõudis kohale, KUI kergelt ma tegelikult pääsesin. Aga süda tagus kurgus nigu mingi hull klubibiit, sest Theodredi pobisetud juhtnööridest Kirveraidurile tabasin ma sõna ´vanne´. Assa raisk (ca 30 korda järest). Selle olin ma unustanud.
Öeldakse, et hädaolukorras inimese organism mobiliseerib end. Minu aju hakkas tootma kujutluspilte a la Nõukogu: "Noh, ütle nüüd oma vanne!" ja mina: "Palun vabandust, aga mul läks meelest ära." Paanika must hiidlaine käis täiega üle pea. Kujutlesin end kõrvad lontis häbistatult minema saadetuna... Kuna aga Raidurimehe peetimine ikka edasi käis, suutsin end kuidagi maha rahustada ja hakkasin kombineerima erinevaid pääseteid.
Variant 1: Kirveraiduril on hea tugev hääl. Kuna oleme ainult kahekesi, äkki lastakse meil vannet ka koos lugeda? Et tema siis pasundab ees ja mina mõmisen tõsise näoga kaasa... äkki õnnestub?
Variant 2: Ma pean mingi alternatiivse vande välja mõtlema.
Asusin variant 2 kallal kohe usinalt tööle. Mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... eee... mina, Runya Umana, tõotan oma au ja väärituse nimel... õmmm.... eee..... Deeem!!! Lisaks kõigele külmetasid varbad märgades ketsides kohutavalt :( ja see segas oluliselt mõttetööd.
Siis lasti Kirves lõpuks jooksu. Esimene asi, mida mees minuni jõudes küsis, oli: „Kuule, kas sul vanne on olemas?” Vi midagi sellist... ma pidin krambid saama... esialgu. Siis läks tuju aga paremaks - ega nad meid cmõlemat kah ikka koju ei saada, ega ju? Kirves arvas ka, et tuleb lihtsalt mingi pidulikjauhkelkõlav litaania maha laulda ja kombes. Suutsime yxteist ikka kohe korralikult maha rahustada - tema mind ilmselt rohkem kui mina teda.
Lõpuks kutsuti meid tagasi ja anti ülesanne - mõelda välja vennaskond, mida Ordus ei ole, aga olex vaja. Aega kolm minutit. Ojee - see tundus mulle imelihtne. Minu suureks yllatuseks läks aga Kirves selle peale endast välja. Esimesed 10 sekki ei tulnudki ta suust suurt muud midagi, kui: "Oi, nyyd ma olen närvis! Oi, nyyd ma olen närvis." Ideid tegelt oli. Kõigepealt oli tal üks mõte mingi Suurlaagri larbi vennaskonna kohta, mis ei tundunud mulle eriti heana. Siis meenus mulle, et teda peediti ka Ordu raamatukogu pärast. Siit ka kohe idee teha hoopis Raamatukogu vennaskond - kui see kunagi olema hakkab. Ja seni kuni pole, peaks see hallavanakeste kamp koguma infot ajakirjanusest kõige ordut huvitava ja puudutava kohta ja yhtlasi hoolitsema foorumi Uudiste sektsiooni eest. Selle viimase panime espetsiaalselt Murazorile mee (vi peax ytlema vere?) mokale määrimiseks sisse. Asi sai ette kantud ja TÖÖTAS. Juhhuu!!!!
Nunii. Ja jõudiski kätte pidulik moment. Kui oma vannet ytlesin, läxid Nõidkunni silmad kyll korraks kahtlaselt pungi, aga see sellex. I did it!

VAATA PILTI: Monty Python Black Knight And Killer Rabbit PlushDuring their long, arduous search for the Holy Grail, King Arthur and his knights are besieged by obstacles that could only be created by the madmen of Monty Python. Beware, ye of lesser knighthood, for the rabbit stew is not coming right up; the Black Knight offers somewhat less of a threat (tear off a Velcro-attached arm or leg and reveal a bloody stump-sorry, flesh wound).
http://www.whatonearthcatalog.com/whatonearth/Fun-Recreation_1AC/Classic-Characters_1CS/Item_Monty-Python-Black-Knight-And-Killer-Rabbit-Plush_AQ4762G_ps_cti-1CS.html