Ei saa mitte kirjutamata jätta
Viimane mäng oli lihtsalt liiga hea :) Panen siis ühe lõigu üles.. vesistamiseks.
See on Quadir, saage tuttavaks.
* * *
Beatrix naeratas Johnile* põgusalt, pöördus umber ja tõmbas vanemate toa ukse enda järel kinni. Aknad olid juba ära parandatud, kuid kõrbenud põrandaplaatide väljavahetamine oli ikka veel pooleli. Toas oli tunda kerget lakihõngu. Kõhedusega meenutas Beatrix oma eelmist kohtumist Quadiriga sealsamas toas. Aga seekord läheb kõik paremini. Peab minema.
Ta istus voodiservale ja keerutas suurt rasket sõrmust mõtlikult sõrmede vahel, korrates omaette soovi, mis oli talle kõigi nende päevade jooksul juba pähe kulunud. Midagi ei lähe valesti, kinnitas ta endale julguse saamiseks.
Beatrix tõmbas sügavalt hinge, otsis sõrmusel üles koha, kust kaas lahti käis ja keeras. Tema üllatuseks ei tulnudki see päris maha – avanes vaid väike ava, kust hakkas välja immitsema sinakat auru ning enne kui tüdruk arugi sai, seisis Quadir oma helendavate silmadega tema ees.
"Quadir," ütles ta, olles hetkeks sõnatu.
„Oled sa nüüd valmis minuga tulema, kui ma su vanemad tagasi moondan?" küsis dzinn oma kummalisel kahiseval häälel.
"Mul on teine soov... kui sa oled nii lahke, et mulle veel ühe lubasid."
"Sa ei soovigi, et ma su vanemad tagasi muudan?" küsis dzinn pead natuke viltu keerates.
"See on seal sees," vastas Beatrix ausalt.
"Ma ütlesin, et ei otsi vigu siis, kui sa oma vanemaid tagasi soovid. Kui see muutub, siis ma ei saa oma lubadust täita."
"Quadir... kas sa tahaksid olla vaba?" küsis Beatrix peale hetkelist vaikust talle mõtlikult talle otsa vaadates. "Ma ei suuda uskuda, et selline elu kellelegi meeldida võiks... kuid ma ei tea ka dzinnidest kuigi palju."
"Sa pakuksid mulle enda asemel vabadust?"
Beatrix noogutas, pilku kõrvale pööramata.
"Vabadust enda kõrval?"
Tüdruk vaikis üsna pikalt, otsides sõnu, kuidas vastata. Peale kõige otsesema ei tulnud talle midagi pähe. "Seda ma ei saa. Ja miks tahaksid sa jääda minu juurde, kui... sa mind ei saa?"
"Ma olen kaua oodanud..."
„Quadir... vabana võid sa leida endale kellegi, kes... jagab sinu tundeid ja suudab neile vastata nii, nagu sa väärid. Mina seda ei saa. Sa oleksid õnnetu ja mina ka."
"Ei," ütles dzinn nagu see oleks enesestmõistetav. "Ma annaksin sulle kõik."
"Sa ei saa mulle kõike anda.. kõik asjad ei ole isegi dzinni võimuses."
Quadir vaatas teda arusaamatuses.
"Ma ei armasta sind, Quadir, ei hakka kunagi armastama. Sa oled hämmastav olend... aga mina olen inimene. Ma ei saaks elada ilma teiste inimesteta."
"Inimesed surevad. Sina minu kõrval ei sureks."
"Aga ma ei tahaks sinu kõrval elada - ma oleksin üdini õnnetu ja ma teeksin su elu põrguks. Miks sa tahad naist, kes sind ei armasta, rohkem kui vabadust?"
"Vabadusi on igasuguseid. Nagu ka vabadus olla sinuga."
Beatrix ohkas masendunult. See tundus lootusetu. "Hea küll, kui sa nii arvad. Kas ma võin nüüd oma soovi öelda?"
Dzinn vaatas teda vaikides oma helendavate siniste silmadega, Beatrix küsivalt vastu. "Olgu," ütles Quadir lõpuks ning ta silmad lõid korraks heledaks.
Kuid Beatrix kõhkles ikka veel, vaadates olendit veel mõne hetke üksisilmi, otsekui oodates, et see ümber mõtleb. Siis ta ohkas, langetas korraks pilgu ning dzinnile siis uuesti otsa vaadates ütles selge häälega: "Ma soovin, et hetkel, mil ma ütlen "tänan", lahkud sa siinsest inimeste maailmast üksinda ega tule ühegi kutse peale tagasi enne tuhande aasta möödumist ning et sinu lahkumise hetkel tühistuvad kõik Brechlenis ühesilmse Omari suu läbi vahendatud soovid. Tänan."
Quadirist kostus tume lõrin ja tema silmad lõid valgeks. Tuppa tekkis keeristuul, mis nende mõlema riided laperdama lõi. Beatrix ahhetas ja tõmbus dzinnist eemale. Vahepeal kadunud hirm oli tagasi.
"Kuhu sa mu saadad, õnnetu... Varjus pole muud kui deemonid, lumi ja surm!"
"Ma pakkusin sulle vabadust..." ütles tüdruk õnnetult, end vastu seina surudes. Quadir kõrgus keset tuba ja vahtis ringi nagu otsides, keda karistada. Beatrix nihkus hirmunult kaugemale, kõigest hoolimata sellele hirmsale olendile kaasa tundes. Tugevnev tuul paiskas toaukse lahti ja Quadir astus paar sammu, et välja vaadata. Kardinad lehvisid metsikult tuules.
Lootes, et John otse ukse taga ei seisa, tormas Beatrix seda sulgema, kuid toas pöörlev tuul oli liiga tugevaks muutunud.
"Beatrix!" kuulis ta Johni häält, ning nägi, kuidas noormehe vöö ots pikenes ning ümber trepi käsipuu väändus, kui ta talle vastu astus, et kätt ulatada, ise tormi tõttu peaaegu et õhus rippudes... Ilma selle kinnituseta oleks ta ammu vastu seina lennanud. Tänulikult haaras Beatrix väljasirutatud käest ja heitis pilgu üle õla dzinni poole.
Toas seisis kehastunud raev. "Te plaanisite seda koos!"
"Ei!" karjatas Beatrix halba aimates. John üritas teda tuulega võideldes toast välja tõmmata. Trepikäsipuu nagises ohtlikult pinge all paindudes. Beatrix haaras ka teise käega Johnist, ja järsku kõmatas uks kinni ning kõik oli vaikne. Nad olid koridoris.
"Mis juhtus?" küsis John.
Beatrix hoidis temast ikka veel kramplikult kinni ja neelatas siis. "Ma ei tea... ta vihastas."
"Lähme minu poole, kohe!"
Märgates siis järsku, et ta ikka veel kahe käega temast hoiab, lasi Beatrix kähku lahti ja kohmetus pisut. „Oh... vabandust. Kui ta möirgama hakkas... see oli hirmus. Ma kartsin, et ta võtab mind ikkagi kaasa."
Noormees tõmbas ta põrandalt üles. "Küsis ta vastuteene?"
Beatrix raputas pead. Ta ei suutnud uskuda, et asi oli nii hästi lahenenud.
"Lähme tõesti minu poole, seal on maagiline kaitse," kordas John.
"Ma pakkusin talle vabadust... ta ei tahtnud," ütles tüdruk ikka veel imestades. "Ma ei tahtnud talle seda teha." Ta vaatas suletud ust ja siis sõrmust, mille oli nende kummaliste läbirääkimiste käigus endale tahtmatult sõrme lükanud.
"Lähme," nõudis John.
"Ufura on siin," ütles Beatrix kõhklevalt.
"Õige jah.." hakkas noormees otsustaval sammul toa poole astuma, kus Ufura magas.
Beatrix läks talle paar sammu järele ja hetkel, kui ta peatus, et veel kord vanemate toa poole tagasi vaadata, kostis selja tagant tuttav kahisev hääl. "Kuna ma ei saa oma tasu pärast enam kätte, siis tuleb see täita enne."
Beatrix karjatas ja pöördus. Quadir seisis paari sammu kaugusel. Esimeseks reaktsiooniks oli oma tuppa tormata, kuid uks ei avanenud. Tüdruk vaatas paanikas ringi, nähes, et ka Ufura toa link lõgiseb, kuid asjatult.
"Ma esitan nüüd oma soovi," sõnas dzinn.
Beatrix vaatas talle otsa, hirmust hingetu.
"Ma tahan, et ta ründaks mind nii nagu oskab," osutas dzinn sõrmega Johnile. Tollele tuli see küll üsna ootamatult.
"Sa ei saa seda tahta!" karjus Beatrix. "Sa pead siit juba läinud olema!"
"Soov soovi vastu. Ma nõuan seda."
Beatrix vaatas ahastava näoga Johnile otsa ja siis tagasi dzinnile. Miks ei oleks võinud see jõle loom lihtsalt kaduda! Ta ei saanud lubada, et tema pärast jälle keegi haiget saab – ja seekord ilmselt oleks asi lõppenud palju kurvemalt.
"See on minu soov... ma ründan sind ise, kui sa kellegagi kakelda tahad," seisis ta Quadiri ette, silmad vihast lõkendamas.
"Ma soovin, et see oleks tema."
Siis meenus Beatrixile, mida von Walthof* oli tol ööl öelnud, kui dzinn teda esimest korda nägi. "John... ta saab rünnata vaid enesekaitseks," hõikas ta noormehe poole pöördudes.
"Sa saad oma vanemad tagasi kui ma seda teen," vastas too.
"Ta tapab su," ütles Beatrix veendunult.
Quadir seisas endiselt paigal nagu soolasammas, oodates. John istus koridoripõrandale rätsepaistesse ja tõmbas põuest välja kuldketi otsas rippuva suure smaragdi. Ta seadis selle oma riiete peale, südame kohale. Beatrix jälgis teda, süda hirmust vastu ribisid tagumas.
"Mida sa teed?" küsis ta ärevalt.
"Ma ei luba tal sind ära viia."
"Ma ei luba sul surma saada!"
"See viimine võrdub ju samuti surmaga!"
See avaldus pani Beatrixi õhku ahmima. Mitte praegu, ütles ta endale. Ma mõtlen selle hiljem.... "Sa ei tohi seda teha!" ütles ta otsustavalt ja pöördus tagasi dzinni poole. John jätkas endale kaitsekihtide ladumist.
"Tunned sa ennast seal koos deemonite ja surmaga paremini, kui oled ta tapnud?" nõudis Beatrix dzinni käest raevukalt.
"Julma vastu tuleb olla julm."
"Ma tahtsin su vabaks lasta!" pahvatas tüdruk vastuseks. "Kas see on julm?"
"Varjus tuhat aastat vaba olla? Seda sa ju mulle andsidki."
"Ma poleks sind vabana varju alla saatnud... " sõnas Beatrix ootamatult kurvalt.
"Soovi tagasi võtta ei saa. Mitte enne kui ma olen selle eest oma tasu saanud."
Tüdruk astus olendile lähemale. "Aga sina saad ju oma tasu muuta?"
"Mida muud sa pakuksid?"
Beatrix vaatas üle õla tagasi Johni poole. Too ajas võitluseks valmistudes oma hingamist rütmi. Ta viis pilgu tagasi, tõmbas hinge ja vastas pea kuuldamatult: "Ennast..."
"Kuidas? Ma pean ju lahkuma üksi."
"Jah... aga kas poleks parem lahkuda armastuse kui surmaga?" sõnas ta veelgi lähemale astudes, nii et peaaegu riivas teda. „Sa ütlesid, et oled kaua oodanud..."
"Et me oleks... üks, kui ma lahkun?"
Beatrix võpatas.
"Seda sa mõtled?"
"Ükskõik, kuidas sa seda nimetad," üritas ta häält ükskõikseks suruda. "Aga ma ei saa sinuga sinna kaasa tulla. Sa ei võta ka ju teda kaasa - ainult vihkamise ja teadmise, et sa ta tapsid. Sa ei saa ka mind kaasa - aga saad teadmise ja rõõmu, et ma sind armastasin..."
Quadir ulatas talle käe. "Sellega ma olen päri."
Beatrix vaatas teda kahtlevalt, nagu mingit trikki kartes, kuid võttis siis käest, kiirustades, nagu võiks olend veel ümber mõelda. Ta ei vaadanud selja taha.
"Ma soovin, et sa..." ütles Quadir hetkel, kui tema näo suunas vihises pistoda. Ta blokeeris selle välkkiirelt ning pingutuseta. "...veedaksid enne lahkumist öö minuga." Siis vaatas džinn järsult Johnile silma.
"Jah," ütles Beatrix kiiresti kiiresti, soovides paaniliselt, et see kõik oleks juba möödas.
"Jäid hiljaks, deemon," ütles noormees talle kartmatult näkku.
Beatrix pöördus, tundes ahastust. Quadir lasi ta käe lahti ning dzinni nägu moondus grimassiks. Maja täitus taas tormituulega.
"Ei!" karjatas tüdruk ja haaras olendil mõlemast käest. "Sa ei tohi talle viga teha!"
Dzinni jõud oli ebainimlik. Ta tõstis löömiseks käe ja Beatrix paiskus kõrvale, nagu poleks ta kunagi kinni hoidnudki. Ta tundis, kuidas John koondas kõik enda ümber olevad kilbid pistoda teramikule ja üritas seda kui piiki vastu seades lööki tõrjuda. Tüdruk surus end peapööritust tundes vastu seina. Kogu see kilpide rida aeglustas dzinni kätt vaid sekundi murdosaks ning John tõukas noa endast kõrvale, et löögi jõudu kõrvale juhtida. Jõulaine lõi ta õhku keerlema ja nii nuga kui enamus trepikäsipuust lendas pilbaste ja tükkide pilvena õhku. Hetke pärast avastas Beatrix avastab end vaibal maas, kivipuru ja tolmu sees. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Ülal polnud enam kedagi.
* Nimi muudetud :P
See on Quadir, saage tuttavaks.
* * *
Beatrix naeratas Johnile* põgusalt, pöördus umber ja tõmbas vanemate toa ukse enda järel kinni. Aknad olid juba ära parandatud, kuid kõrbenud põrandaplaatide väljavahetamine oli ikka veel pooleli. Toas oli tunda kerget lakihõngu. Kõhedusega meenutas Beatrix oma eelmist kohtumist Quadiriga sealsamas toas. Aga seekord läheb kõik paremini. Peab minema.
Ta istus voodiservale ja keerutas suurt rasket sõrmust mõtlikult sõrmede vahel, korrates omaette soovi, mis oli talle kõigi nende päevade jooksul juba pähe kulunud. Midagi ei lähe valesti, kinnitas ta endale julguse saamiseks.
Beatrix tõmbas sügavalt hinge, otsis sõrmusel üles koha, kust kaas lahti käis ja keeras. Tema üllatuseks ei tulnudki see päris maha – avanes vaid väike ava, kust hakkas välja immitsema sinakat auru ning enne kui tüdruk arugi sai, seisis Quadir oma helendavate silmadega tema ees.
"Quadir," ütles ta, olles hetkeks sõnatu.
„Oled sa nüüd valmis minuga tulema, kui ma su vanemad tagasi moondan?" küsis dzinn oma kummalisel kahiseval häälel.
"Mul on teine soov... kui sa oled nii lahke, et mulle veel ühe lubasid."
"Sa ei soovigi, et ma su vanemad tagasi muudan?" küsis dzinn pead natuke viltu keerates.
"See on seal sees," vastas Beatrix ausalt.
"Ma ütlesin, et ei otsi vigu siis, kui sa oma vanemaid tagasi soovid. Kui see muutub, siis ma ei saa oma lubadust täita."
"Quadir... kas sa tahaksid olla vaba?" küsis Beatrix peale hetkelist vaikust talle mõtlikult talle otsa vaadates. "Ma ei suuda uskuda, et selline elu kellelegi meeldida võiks... kuid ma ei tea ka dzinnidest kuigi palju."
"Sa pakuksid mulle enda asemel vabadust?"
Beatrix noogutas, pilku kõrvale pööramata.
"Vabadust enda kõrval?"
Tüdruk vaikis üsna pikalt, otsides sõnu, kuidas vastata. Peale kõige otsesema ei tulnud talle midagi pähe. "Seda ma ei saa. Ja miks tahaksid sa jääda minu juurde, kui... sa mind ei saa?"
"Ma olen kaua oodanud..."
„Quadir... vabana võid sa leida endale kellegi, kes... jagab sinu tundeid ja suudab neile vastata nii, nagu sa väärid. Mina seda ei saa. Sa oleksid õnnetu ja mina ka."
"Ei," ütles dzinn nagu see oleks enesestmõistetav. "Ma annaksin sulle kõik."
"Sa ei saa mulle kõike anda.. kõik asjad ei ole isegi dzinni võimuses."
Quadir vaatas teda arusaamatuses.
"Ma ei armasta sind, Quadir, ei hakka kunagi armastama. Sa oled hämmastav olend... aga mina olen inimene. Ma ei saaks elada ilma teiste inimesteta."
"Inimesed surevad. Sina minu kõrval ei sureks."
"Aga ma ei tahaks sinu kõrval elada - ma oleksin üdini õnnetu ja ma teeksin su elu põrguks. Miks sa tahad naist, kes sind ei armasta, rohkem kui vabadust?"
"Vabadusi on igasuguseid. Nagu ka vabadus olla sinuga."
Beatrix ohkas masendunult. See tundus lootusetu. "Hea küll, kui sa nii arvad. Kas ma võin nüüd oma soovi öelda?"
Dzinn vaatas teda vaikides oma helendavate siniste silmadega, Beatrix küsivalt vastu. "Olgu," ütles Quadir lõpuks ning ta silmad lõid korraks heledaks.
Kuid Beatrix kõhkles ikka veel, vaadates olendit veel mõne hetke üksisilmi, otsekui oodates, et see ümber mõtleb. Siis ta ohkas, langetas korraks pilgu ning dzinnile siis uuesti otsa vaadates ütles selge häälega: "Ma soovin, et hetkel, mil ma ütlen "tänan", lahkud sa siinsest inimeste maailmast üksinda ega tule ühegi kutse peale tagasi enne tuhande aasta möödumist ning et sinu lahkumise hetkel tühistuvad kõik Brechlenis ühesilmse Omari suu läbi vahendatud soovid. Tänan."
Quadirist kostus tume lõrin ja tema silmad lõid valgeks. Tuppa tekkis keeristuul, mis nende mõlema riided laperdama lõi. Beatrix ahhetas ja tõmbus dzinnist eemale. Vahepeal kadunud hirm oli tagasi.
"Kuhu sa mu saadad, õnnetu... Varjus pole muud kui deemonid, lumi ja surm!"
"Ma pakkusin sulle vabadust..." ütles tüdruk õnnetult, end vastu seina surudes. Quadir kõrgus keset tuba ja vahtis ringi nagu otsides, keda karistada. Beatrix nihkus hirmunult kaugemale, kõigest hoolimata sellele hirmsale olendile kaasa tundes. Tugevnev tuul paiskas toaukse lahti ja Quadir astus paar sammu, et välja vaadata. Kardinad lehvisid metsikult tuules.
Lootes, et John otse ukse taga ei seisa, tormas Beatrix seda sulgema, kuid toas pöörlev tuul oli liiga tugevaks muutunud.
"Beatrix!" kuulis ta Johni häält, ning nägi, kuidas noormehe vöö ots pikenes ning ümber trepi käsipuu väändus, kui ta talle vastu astus, et kätt ulatada, ise tormi tõttu peaaegu et õhus rippudes... Ilma selle kinnituseta oleks ta ammu vastu seina lennanud. Tänulikult haaras Beatrix väljasirutatud käest ja heitis pilgu üle õla dzinni poole.
Toas seisis kehastunud raev. "Te plaanisite seda koos!"
"Ei!" karjatas Beatrix halba aimates. John üritas teda tuulega võideldes toast välja tõmmata. Trepikäsipuu nagises ohtlikult pinge all paindudes. Beatrix haaras ka teise käega Johnist, ja järsku kõmatas uks kinni ning kõik oli vaikne. Nad olid koridoris.
"Mis juhtus?" küsis John.
Beatrix hoidis temast ikka veel kramplikult kinni ja neelatas siis. "Ma ei tea... ta vihastas."
"Lähme minu poole, kohe!"
Märgates siis järsku, et ta ikka veel kahe käega temast hoiab, lasi Beatrix kähku lahti ja kohmetus pisut. „Oh... vabandust. Kui ta möirgama hakkas... see oli hirmus. Ma kartsin, et ta võtab mind ikkagi kaasa."
Noormees tõmbas ta põrandalt üles. "Küsis ta vastuteene?"
Beatrix raputas pead. Ta ei suutnud uskuda, et asi oli nii hästi lahenenud.
"Lähme tõesti minu poole, seal on maagiline kaitse," kordas John.
"Ma pakkusin talle vabadust... ta ei tahtnud," ütles tüdruk ikka veel imestades. "Ma ei tahtnud talle seda teha." Ta vaatas suletud ust ja siis sõrmust, mille oli nende kummaliste läbirääkimiste käigus endale tahtmatult sõrme lükanud.
"Lähme," nõudis John.
"Ufura on siin," ütles Beatrix kõhklevalt.
"Õige jah.." hakkas noormees otsustaval sammul toa poole astuma, kus Ufura magas.
Beatrix läks talle paar sammu järele ja hetkel, kui ta peatus, et veel kord vanemate toa poole tagasi vaadata, kostis selja tagant tuttav kahisev hääl. "Kuna ma ei saa oma tasu pärast enam kätte, siis tuleb see täita enne."
Beatrix karjatas ja pöördus. Quadir seisis paari sammu kaugusel. Esimeseks reaktsiooniks oli oma tuppa tormata, kuid uks ei avanenud. Tüdruk vaatas paanikas ringi, nähes, et ka Ufura toa link lõgiseb, kuid asjatult.
"Ma esitan nüüd oma soovi," sõnas dzinn.
Beatrix vaatas talle otsa, hirmust hingetu.
"Ma tahan, et ta ründaks mind nii nagu oskab," osutas dzinn sõrmega Johnile. Tollele tuli see küll üsna ootamatult.
"Sa ei saa seda tahta!" karjus Beatrix. "Sa pead siit juba läinud olema!"
"Soov soovi vastu. Ma nõuan seda."
Beatrix vaatas ahastava näoga Johnile otsa ja siis tagasi dzinnile. Miks ei oleks võinud see jõle loom lihtsalt kaduda! Ta ei saanud lubada, et tema pärast jälle keegi haiget saab – ja seekord ilmselt oleks asi lõppenud palju kurvemalt.
"See on minu soov... ma ründan sind ise, kui sa kellegagi kakelda tahad," seisis ta Quadiri ette, silmad vihast lõkendamas.
"Ma soovin, et see oleks tema."
Siis meenus Beatrixile, mida von Walthof* oli tol ööl öelnud, kui dzinn teda esimest korda nägi. "John... ta saab rünnata vaid enesekaitseks," hõikas ta noormehe poole pöördudes.
"Sa saad oma vanemad tagasi kui ma seda teen," vastas too.
"Ta tapab su," ütles Beatrix veendunult.
Quadir seisas endiselt paigal nagu soolasammas, oodates. John istus koridoripõrandale rätsepaistesse ja tõmbas põuest välja kuldketi otsas rippuva suure smaragdi. Ta seadis selle oma riiete peale, südame kohale. Beatrix jälgis teda, süda hirmust vastu ribisid tagumas.
"Mida sa teed?" küsis ta ärevalt.
"Ma ei luba tal sind ära viia."
"Ma ei luba sul surma saada!"
"See viimine võrdub ju samuti surmaga!"
See avaldus pani Beatrixi õhku ahmima. Mitte praegu, ütles ta endale. Ma mõtlen selle hiljem.... "Sa ei tohi seda teha!" ütles ta otsustavalt ja pöördus tagasi dzinni poole. John jätkas endale kaitsekihtide ladumist.
"Tunned sa ennast seal koos deemonite ja surmaga paremini, kui oled ta tapnud?" nõudis Beatrix dzinni käest raevukalt.
"Julma vastu tuleb olla julm."
"Ma tahtsin su vabaks lasta!" pahvatas tüdruk vastuseks. "Kas see on julm?"
"Varjus tuhat aastat vaba olla? Seda sa ju mulle andsidki."
"Ma poleks sind vabana varju alla saatnud... " sõnas Beatrix ootamatult kurvalt.
"Soovi tagasi võtta ei saa. Mitte enne kui ma olen selle eest oma tasu saanud."
Tüdruk astus olendile lähemale. "Aga sina saad ju oma tasu muuta?"
"Mida muud sa pakuksid?"
Beatrix vaatas üle õla tagasi Johni poole. Too ajas võitluseks valmistudes oma hingamist rütmi. Ta viis pilgu tagasi, tõmbas hinge ja vastas pea kuuldamatult: "Ennast..."
"Kuidas? Ma pean ju lahkuma üksi."
"Jah... aga kas poleks parem lahkuda armastuse kui surmaga?" sõnas ta veelgi lähemale astudes, nii et peaaegu riivas teda. „Sa ütlesid, et oled kaua oodanud..."
"Et me oleks... üks, kui ma lahkun?"
Beatrix võpatas.
"Seda sa mõtled?"
"Ükskõik, kuidas sa seda nimetad," üritas ta häält ükskõikseks suruda. "Aga ma ei saa sinuga sinna kaasa tulla. Sa ei võta ka ju teda kaasa - ainult vihkamise ja teadmise, et sa ta tapsid. Sa ei saa ka mind kaasa - aga saad teadmise ja rõõmu, et ma sind armastasin..."
Quadir ulatas talle käe. "Sellega ma olen päri."
Beatrix vaatas teda kahtlevalt, nagu mingit trikki kartes, kuid võttis siis käest, kiirustades, nagu võiks olend veel ümber mõelda. Ta ei vaadanud selja taha.
"Ma soovin, et sa..." ütles Quadir hetkel, kui tema näo suunas vihises pistoda. Ta blokeeris selle välkkiirelt ning pingutuseta. "...veedaksid enne lahkumist öö minuga." Siis vaatas džinn järsult Johnile silma.
"Jah," ütles Beatrix kiiresti kiiresti, soovides paaniliselt, et see kõik oleks juba möödas.
"Jäid hiljaks, deemon," ütles noormees talle kartmatult näkku.
Beatrix pöördus, tundes ahastust. Quadir lasi ta käe lahti ning dzinni nägu moondus grimassiks. Maja täitus taas tormituulega.
"Ei!" karjatas tüdruk ja haaras olendil mõlemast käest. "Sa ei tohi talle viga teha!"
Dzinni jõud oli ebainimlik. Ta tõstis löömiseks käe ja Beatrix paiskus kõrvale, nagu poleks ta kunagi kinni hoidnudki. Ta tundis, kuidas John koondas kõik enda ümber olevad kilbid pistoda teramikule ja üritas seda kui piiki vastu seades lööki tõrjuda. Tüdruk surus end peapööritust tundes vastu seina. Kogu see kilpide rida aeglustas dzinni kätt vaid sekundi murdosaks ning John tõukas noa endast kõrvale, et löögi jõudu kõrvale juhtida. Jõulaine lõi ta õhku keerlema ja nii nuga kui enamus trepikäsipuust lendas pilbaste ja tükkide pilvena õhku. Hetke pärast avastas Beatrix avastab end vaibal maas, kivipuru ja tolmu sees. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Ülal polnud enam kedagi.
* Nimi muudetud :P
posted by Pahainimene at 5:04 PM
3 comments
