Delirium tremens

ma ei tea mida nüüd saab ma ei saa end ju pragude vahelt sisse suruda või saan ma ei ole ju proovinud KELL heliseb maja sisemuses nagu räägiks joonas vaala sees mobiiltelefoniga keegi keegi keegi ei tule no tuleks ometi aga ega tegelikult see mind enam ei huvitagi sest minu jaoks on tegelikult see kõik juba minevik nagu dinosaurused ja karl eduard sööt ja hobuniiduk ja arvelaud ja EMA kes niipalju kui ma mäletan istus kummargil oma laua taga ja klõbistas arvelaua nuppudega paberite sahisedes ja valguse langedes ta juustele ja kätele mis olid tegelikult meie elu arvestades üllatavalt hästi hoolitsetud, kuigi te ei kujuta ettegi kuidas võib pidev muretsemine KÄTELE mõjuda ja miks ka mitte sest eks me kõik elame ju oma käte kaudu kes vähem kes rohkem ja mõned meist surevad ka kui ei lähe õnneks või äkki see just ongi õnneks mine sa tea me oleme ju kõik nii erinevad nagu õhtused valgustatud aknad kui neid väljastpoolt vaadata siis on igaüks nagu PEEGEL mis peegeldab sissepoole ja kui sa pole ettevaatlik võib ta sind enda sisse imeda oi ei ma ei mõtle sellele praegu ma olen ise ka seal olnud ja see on jube ja ilus korraga soe ja külm ja kui veel tuul ah jah tuul TUUL keegi mees kirjutas oh ma ei mäleta kes see võis küll olla hemingvei või kafka või ei tammsaare see ei olnud vist bradburi milline fantasiline idee inimhingedest hirmust ega mina ei karda mul ei ole midagi karta keegi ei tea et ma siin olen ei aine ei vaim ei ei ei
STOPP
nad tulevad ma tunnen lähenevaid samme jah lehed sahisevad jalge all on NEIL üldse jalad oh issand ma ei tea suud neil on suured hambad ja kõverad konksus küüned nagu assassiinide mõõgad harali ja nad on kohe siin ja siin kuidas nad küll TEAVAD ära hinga äkki lähevad seekord mööda vahel on nad küll läinud äkki täna ka ma pean sellest välja pääsema kuhu ehk tänavale aga seal on nemad mina ja nemad nemad nemad jumal ma ei suuda enam miks sa ei aita mind kõiki ju aitad ja minu USK on tugev on küll ausõna aga ei sa lähed alati minust mööda nagu üksik hiline möödakäija magavast joodikust ma ei ole isegi enam joodik ahh... kõik need joogid mida ma kunagi joonud olen kannukaupa üle lõua alla valgub ja … märg on jah see on…
oh veri veri VERI see on lõpp nüüd tuleb karistus pääsemine lunastus ja ma olen vaba aga kas olen ei ma ei jõua enam nüüd küll ei jõua ei jõua nad on
siin

Teisipäeva õhtul kell 20.20 leiti Tallinnas Hobujaama 14 juurest tänavalt seni veel tundmatu mehe surnukeha. Välisel vaatlusel ei avastatud mehel vägivalla tundemärke. Surnu oli 45-50 aastane, 180-185 sentimeetri pikkune, kõhna kehaehituse, tumedate juuste ja suure ninaga. Seljas oli mehel must jope, tume triipudega pinsak ja punane džemper ning jalas mustad püksid.
(Väljavõte 29. mai 1997 Eesti Päevalehest)

Miks on asjad nii, nagu nad on?

Millegipärast on nii, et kui juhtub midagi suurt ja olulist, on sellest pea võimatu kirjutada. Olen sada korda blogilehekülje lahti võtnud, et hakata kirjutama MütoFestist, kuid millegipärast ei saa. Aga tunne oli ju hea ja mälestus võimas...
Samasugune on lugu minu praeguses töökohas toimuvaga, mis oleks siis näide skaala teisest otsast, ehk siis säherdusi ilgusi juhtuvat teatavasti vaid politseikroonikas ja mehhiko seepides. Asud kirjutama, tõmbad kopsud õhku täis, kirjutad kaks esimest sõna ja... soss :(
Kas on asi ehk selles, et väga tugevad ja isiklikud emotsioonid lihtsalt ei anna ennast kätte - vähemalt mitte nii, et neid paberile saaks panna? Või on tegu hoopis sellega, et ükskõik kui palju tahta asjadest rääkida, ei tule tegelikult kirjutama hakates sõnad ja laused üldse sellisena paberile/ekraanile, kui nad peas tunduvad.

* * *

Teine asi, mis mulle muret teeb, on privaatsuse ja eetika küsimus: no kust maalt see siis blogis jookseb? Ühest küljest on see täitsa minu isiklik koht, kus ma saaks justkui avaldada oma täitsa isiklikku arvamust. Teisest küljest jälle on see ju vabalt veebis loetav igaühele...
Isegi rääkides asjades, mis mindd isiklikult ja sügavalt puudutavad, on need sageli ja enamasti seotud ka paljude teistega. Ja see pilt, mis mõnest minu juttu lugedes võib jääda, ei pruugi alati kõige meeldivam olla. Aga kas siis peab? Üks mu tuttav kehitas selle peale õlgu ja ütles: "Mis see sinu asi on? See on sinu arvamus... lase aga käia, mida mürgisem ja avameelsem seda parem." Njaa, seks ja vägivald müüb.
Aga millegipärast on mul suht ebapahainimlikud kahtlused...

Minu tänased saavutused :S

1. Üritasin telefoniga telekal kanalit vahetada. Ei õnnestunud.
2. Panin päikeseprillid külmkappi ja otsisin neid siis hiljem meeleheitlikult taga. Leidsin siis, kui tahtsin juustu võtta. Juustu ei olnud, selle olin juba hommikul hoolikalt mikrolaineahju pannud. Leidsin alles siis, kui hakkasin koerale konti sulatama.
3. Läksin koeraga jalutama. Koera unustasin koridori. See on siis juba teine kord.
4. Pesin hambapastaga käsi.