Ordu tekitab tehnoloogiaalast ajupehmenemist?

Vaat sellised kahtlused tekkisid.
Nimelt viimaselt Ordu välikalt koju sõites pidasin Mäo Nestes kinni, et bensiini võtta. Keerasin paagi korgi maha, surasin vooliku sisse - aga ei midagi... Kontrollin - kõik nagu õige. Logistasin ja kolistasin... ikka ei midagi. Proovisin siis teist voolikut - sellega sama jama. Tatsasin siis pahaselt sisse ja teatasin tibile leti taga, et üks nende tankur on katki, et no ei hakka bensiin voolama. Mille peale tema küsis, et kas te maksite? Mina muidugi punnitasin silmi, et no kõigepealt ju ikka tangitakse ja siis... õnneks ei jõudnud välja öelda. Tibi kohmas kohe järele, et see siin on automaattankla... :/
Ja siis meenus, et väga sarnane (aga umbes vastupidine) asi juhtus eelmise Ordu välika eel (mitte järel), kui tankisin autot Võru Statoilis. Kõik oli ilus kuni sinnamaale, mil mulle kuskil Kuperjanovi juures linnast välja sõites meenus, et tangitud ju sai, aga sajalised jäid vist luftitamata... Oo õudu... Kaalusin korra varianti, et paari päeva pärast tulen nagunii tagasi, aga keerasin ikka otsa ümber. Nad olid politsei juba välja kutsunud ja puha. :D vangi mind õnneks ei pandud :P

PS: Lapsed on saadanast. Ja rasedad on lihtsalt... ähh...

Beatrixi ilus elu nüüd kah...

Üks väike näide kah, et oleks aru saada, kui erinev see ikka teisest mängust on :P

"Jah tunnistan üles, tegelikult tulime me siia Wilhelmit purju jootma, sest tal on depressioon," ütles Hanz neile mõlemale kordamööda silma vaadates ja rüüpas õlut. Beatrix vaatas korraks Ufurale otsa, et mis too asjast arvab. Too paistis jutuajamise pöördest tiba üllatunud olevat.
"Depressioon?" küsis Beatrix siis kõhklevalt.
"Jah, kohutav häbi ja alandus. Sera ise vaid teab, miks see nii korraliku noormehe õlule langes..." Wilhelm teeskles, et ta ei kuule seda.
"Mis juhtus?" oli Beatrix asjast juba täitsa huvitatud. "Äkki me oskame aidata või midagi?" Wilhelmile ilmselt tundus, et nende plaan oli natuke pahupidi tööle hakanud, aga ta paistis kindla sihi võtvat see taas õigetpidi tööle panna, kummutades hoolsalt kannu. Beatrix vaatas teda ja pööras siis pilgu Hanzule tagasi.
"Laev läks teil põhja või?"
"Mina ei tohi seda tegelikult öelda, see pole minu pere asi," tõstis Hanz peopesad üles. Wilhelm põrnitses lauda.
"Laev on küüüülm..." venitas Hanz.
"Või nii... siis läks ilmselt pruut teisega minema..." pakkus Beatrix.
"Naised?" pakkus samal ajal Ufura.
"Sooooojem..." ütles Hanz. "Noh, soe-soe, aga nii ja naa."
"Pruute on nii palju, et ei suuda valida?"
"Külmem."
„Hmm... siis lihtsalt pruut pettis teda?"
"Küüüüülm.."
Beatrix ohkas. "Mõistatamismäng... Ta jooksis ise kellegi pruudiga minema? Ja nüüd tahab tüdruku maha jätta ja ei saa?"
Hanz mõtles. "Kuna nii keerulise olukorrale jäävad ilmselgelt "külm" ja "kuum" liiga küündimatuks, siis ma ütleks, et... roosa!"
"Tegemist pole mitte neiu, vaid noormehega?" pakkus Beatrix seepeale. Wilhelm tõstis selle jaburuse peale isegi pilgu.
"Eee.. Kas te peate silmas, et Wilhelmi noormees jooksis teisega minema?"
Beatrix kehitas ebalevalt õlgu. "Ei mina tea.. kõik võib ju olla...."
"Sel juhul ma oleks lilla öelnud," ütles Hanz.
"Ah pea oma lõuad, Hanz, sinuga ei tohi ikka üldse juua!" käratas Wilhelm.
"Mis siis juhtus?" pöördus Beatrix juba otse Wilhelmi poole. "Kes sul siis ära jooksis? Tüdruk või poiss või kes?"
"Perekonna au. Poos ennast üles. Mõtles, et oh, oleks hea mõte ja oligi läinud," vastas Wilhelm suht turtsakalt, aga oli aru saada, et see oli talle ilmselget raske.
"Sinu tüduk poos ennast üles?" kordas Beatrix jahmunult. "Tunnen kaasa...."
"Küülm," ütles Hanz tema lause peale ja Wilhelm virutas talle üle laua paremsirge otse piki kuppu. Hanz lendas tooliga selili ja Wilhelmi õllekann paiskus ümber. Beatrix hüppas püsti ja lauast eemale ning ka kogukas kõrtsmik kargas leti tagant välja neile ligi.
"Hei-Hei-HEI!" käratas ta järjest valjenevalt, "arved klaarige tänaval!"

Teemalaul

Olles terve nädala jooksul kuulanud ära mitte kilode, aga megade ja gigade kaupa muusikat, et oma mängutegelaste n-ö teemalaule tuvastada (mis osaliselt ka õnnestus) sain ma ka enda suhtes selles osas targemaks.
Tegelikult on mul teemalaule lausa kaks: kõigepealt F. R. Davidi "Words" ja siis Reel Big Fishi "Fuck off song".

Ehk siis tuleb minuga kohtudes arvestada, et "Words don´t come easy to me...But first of all I´d like to say - fuck off.." :P

Mängukroonika nüüd veebis

Niih, nüüd olen siis lõpuks jõudnud niikaugele, et Redi uskumatud seiklused Wodes on ka veebis saadaval ja minu valutavad lõualuud saavad lõpuks puhkust, ma loodan. Et aga kaasmängijate kiusatust piilumise järele minimeerida, siis palun kõigil huvilistel lingi saamiseks mulle lihtsalt meil saata.

Väike näide ka:
Red magas kauem, kui oleks tahtnud, ja ta uni oli rahutu. Siiski oli ta ärgates täis sellist otsustavust, et hakkas kohe asju pakkima. Riietus kiiresti ja lahkus kõrtsist akna kaudu, et vältida tüütut kõrtsmikku, kes pidevalt arvest tahtis rääkida. Mitte et tal raha poleks olnud – lihtsalt põhimõtteliselt. Tema hobune Hiram, väike, väle ja intelligentne nagu ta isegi, oli varjualuse all lasila külge kinni seotud. Nad olid harjunud niimoodi lahkuma.
Täiesti ootamatult krabas keegi temast selja tagant kinni. Red vandus. Tema taga seisis suuremat kasvu tõmmu mees, mustad juuksed eest peentesse patsidesse punutud ja nägu nagu kivist. Igatahes mitte kõrtsmik. Hoidis temast nagu tangidega kinni ja naeratas natuke sünget naeratust.
“Misasja?!” üritas tüdruk end lahti rabelda, aga mees oli tugev ja osav. Et ei maksa erutuda, ta tahab vaid natuke vestelda.
„Mida sa tahad? Mina kätega ei räägi...”
„Sa ju oled see ennustajalinnuke, eks ole?"
„Ära mine kohe isiklikuks...”
„No mu ema tundis sinu vastu huvi... ja ta võib hästi maksta, kui su jutt seda väärt..."
„Hea küll, hea küll... Lase nüüd lahti, ega ma jänes pole.”
„Ei või iial teada..." tegi mees liigutuse, nagu tahaks Redi sülle rabada. Too hüppas eemale, nii et katse ebaõnnestus, kuid lahti ta ka ei pääsenud. „Hea küll, mees. Ma olen täiesti tavaline rändaja. Teil on siin linnas on terve tempel püsti selle ameti harrastajate jaoks, mina olen lihtsalt asjaarmastaja.”
„Mulle anti käsk sind kohale toimetada ja seda ma ka teen."
Tüdruk uuris meest tähelepanelikult ja märkas, et mehe juuste vahelt paistev kõrvaots on teravam kui inimestel tavaliselt. Veel jäi silma ta varrukale õmmeldud mustast riidest pistoda siluett. “Hmm, ega rahast pole ju tegelikult kunagi puudu. Ja teiesugune rahvas ju maksta ikka jõuab," lisas ta siis kõvera muigega. „Kus see mammi on sul?”
„Emand, mitte mammi," parandas mees. "Viisakus ei tee kunagi halba."
„Tjah...ei ole just märganud, et sa ise oma sõnade järele käiksid. Ja lase mind nüüd lahti, ma võtan oma asjad ja siis võime minna."
„Asjade järele võid pärast tulla. Väga võimalik, et meist saavad reisikaaslased."
„Misasja?!” Red vahtis teda uskumatu näoga. Tüüp naeris süngevõitu naeru.
„Kulla mees, ühe koti üleskorjamine ja hobuse selga istumine ei võta ju minutitki... näe, sealsamas...” osutas tüdruk üsna lasila lähedal maas lebava koti poole, mille oli alla visanud. „Üleval pole enam midagi. Anna mulle üks minut... või siis pool!”
„Minu hobune on see kollane seal, nii et kõnni nüüd minuga kenasti tema juurde kaasa ning jäta oma kott ja hobune sinna, kus nad on − ja ma võin lubada, et sa leiad nad puutumata eest."

Persse

Siia pidi tulema üks ülitige ja sapist nõretav sissekanne teatud ajukääbikute teemal, kes ei suuda näha sentimeetritki omaenese ninakesest kaugemale ja kes kõrgetest aadetest, südamlikkusest, ligemesearmastusest ja mõistmisest jahudes üle teiste kõnnivad, hoolikalt ette vaadates, need räpased loomad teda kogemata täis ei pritsiks. Nad on üle neid ümbritseva nõmeduse ja vaimupimeduse maailmast, nagu messiad, kes on meie hulka saadetud, et nad oma headuse ja südamlike silmadega kogu valu sult võtaksid ja kannaksid... vi nii nad ise arvavad.
See on see sort inimesi, kelle iga lause algab sõnaga "Mina.." ja lõpeb ka selle sõnaga. Ja ega nad üleüldse suurt muud millestki ei räägi ka. Kristus ristil, lakkamatult halamas. "Näete, kuidas mina kannatan! Minul on nii raske! Oo jaa, teil on ka natuke raske, aga teid mina ju päästma tulingi - teie pärast ripun mina siin, kannatan, kangelaslikult, saan teie iidoliks ja messiaks... Oi kui halb minul siin on, kui te vaid teaks. Aga mina näen - teie jah, teie ei näe veel, ja paljud teist ei hakkagi kunagi nägema nii nagu mina näen - aga mina juba näen, et see kõik on kõrgema eesmärgi nimel ja mina - MINA - olen selle kannatamise valinud, teiesuguste loomakeste eest - sest MINA olen Inimene, mina oskan kannatada ja minu kannatused on midagi väärt..."


Aga seda sissekannet ei tule. Lugesin üht teist, mille tegin paar päeva tagasi ja... ähh. Homme ostan endale pol kilo maksa ja kujutan ette, et tema on Lumivalgeke ja mina kuri võõrasema. Ja jahimehe asemel oli seekord tema evil twin. Head isu!

Abua... lihtsalt abua... :(

Eile oli siis lõpuks käes see päev, kui ma ei jõudnud ennast ära vanduda sellise pisiasja pärast, et mu telefonil pole pildistamise funktsiooni. Ma nimelt nägin midagi võigast, nii võigast, et see ületas mu taluvuse piiri niivõrd, et vääris jäädvustamist 8/

Olen alati ennast meelitanud mõttega, et olen väga tolerantne inimene. Ma lepin peaaegu kõigega ja üsna raske on leida kedagi, kes mulle ei meeldi... Anyway.
See eilne ületas igatahes minu taluvuse piiri niivõrd, et... jah. Mis ma ikka keerutan. Selleks õuduseks olid pitsidega khakipüksid.
Ausalt, ei kergita siin kulmu midagi. Need olid absoluutne jubeduse tipp! Rohekashalli jämme riide peale olid õmmeldud paari sentimeetri laiused sädeleva pitsi ribad, tagumikule ja säärtele, umbes kohtadele kus võisid ka taskuservad olla (oksendab sundimatult nurka).
Ja nagu sellest veel küll poleks olnud! Vaevalt jõudsin ümber nurga keerata, kui Tatari otsas tuli vastu mingi Soome mutt, taguots umbes sama suur kui kogu ülejäänud keha kokku ja tollel olid jalas need megatrendikad püksid, mis koosnevad peamiselt taskutest ja kus taskutel on ka veel taskud ja nende vahel, peal ja all on lugematu hulk rihmu ja paelu, mis käies kõik ümberringi lehvivad. Ta nägi välja nagu meduus.

Ülejäänud tee koju lidusin tavalisest kiiremini ja püüdlikult maha vaadates.

Prodigy... vi midagi

No mina tõesti ei tea, mis krdi kontserdile mina reedel sattusin. See igatahes ei olnud küll see megalahe ja ülikõva Prodigy, mida teised nägid :(
Keith oli muidugi oma tuntud headuses, aga uued lood on tüütu diskotümps ja publik oli kah nagu Hollywoodist bussidega toodud, igaühele väike tabletike suhu lükatud ja siis Suurhalli maha visatud – mine loom, vingerda! Õõvastav. Lahja oli kogu see värk, ma ütlen, lahja.
Tahtsin näha neid:

aga sain hoopis need :(

Noh, mulje mõttes anyway. Combichrist oli parem iga kell.

Tegelikult juhtus parim situatsioon väheke enne kontserdi algust, kus kuskil leti ääres joogisabas seisime. Vi noh, Madis seisis, ja meie Raunoga kõõlusime niisama kõrval. Siis äkki astub Madisele ligi mingi kolge – viisakas, aga silmnähtavalt vindine – ja hakkab õhinal seletama, kuidas tal on pangakaart ja et välja ei lasta ja kas me ei saaks talle natuke sularaha anda. Nu selge – pommar. Lubas esmaspäval tagasi tuua ja puha. Ähähäää... :D
Madis, hea inimene muidugi, ei saatnud teda ei kuhugi, seletas, et tal suur raha ja peab selle enne lahti tegema ja... siis seisme saba ära (st ikka Madis seisis üksi) ja ma vaatasin, et too tüüp oli eemale läinud – et ju vist ikka lootis midagi saada. No tuleb siis Madis jookidega, me kõik õnnelikult vadistame, ja siis see sell jälle kohal.
Ja teate mis – selle asemel, et ta viisakalt paika panna, võtab Madis rahakoti välja, luftitab oma sajalisi ja küsib, et noh, paljust sul siis abi oleks. Mul vajus karp lahti, no mõtlesin, et annab kümneka... Tüüp arvas siis, et sajast peaks ikka küll olema vist. Ja selle ta ka sai, lubades veel viis korda järgmine nädal raha ära tuua. Ja kadus.
Enda lohutuseks nägin, et Rauno on kõrval täpsel sama kivistunud. Jõllitasime Madist mõlemad tardunud hämmingus – no nii purjus ta küll ei tundunud olevat. Too põrnitses siis vastu: „Mida?!”
Mina: „sa andsid talle 100 krooni... kas sa oled hulluks läinud või?”
Tema: „No ta lubas esmaspäeval ära tuua...”
Meie vahetasime Raunoga muidugi jälle pilke (vaene idioot, eks ole.) Madis jälle põrnitseb meid ja kus siis hakkas irvitama... sa saadanas. See oli ta töökaaslane.

Õhtu lõppes mingi kolme paiku RockStarsis. Ja mul ei ole enda vabanduseks mitte kui midagi öelda.

PS. Lugesin selle nüüd üle. Ega see tegelt ei olnud üldse paha kontsert, kui siist mulje võib jääda, ausalt... Lihtsalt ma ootasin midagi nii palju paremat :P

Elu on lill.. lihasööja lill

Tahaks karjuda, kõiges kõrist, röökida ja peksta kedagi käte ja jalgadega... tahaks sülitada möödujate peale, sisiseda, ropendada ja oksendada kostüümidele ja ülikondadele. Tahaks küünistada ja rebida seda jäledat ilusat liha, lõriseda ja verd juua... rebida pealt maniküürituid küüsi ja kusta jahmatusest avali suudesse.

Oh well...
lükkab lipsu otseks, seab tuka sirgu ja kontsade kõpsudes kontorisse tagasi, keep smiling kenasti näole seatud.

Inimesed on ju head.

Kui mõjutatav võib üks inimene olla?!

Tulin just* ulmeloengult – no teate küll, see Sotsia "Futu" esimene õhtu Keskraamatukogus. Inimesi rohkem kui arvasin ja vähem kui lootsin. Rääkisid Veskimees ja Sander ja Riid ja Habicht ja Sulbi modereeris. Täitsa naljakas oli, aga huvitav kah.
Ja millise lugemisisu ajas peale! Tulin koju, tormasin riiuli juurde ja sirutasin ühe käe Stephensoni "Lumevaringu" ja teise Hargla „French ja Koulu” järele, ise juba silmadega Gibsoni asju otsides. Ja mis mulle sugugi meelde ei tulnud, oli see, et elutoas laual oli just eile alustatud „Endymioni tõus”, samal hommikul olin kätte saanud kaks Chris Woodingu asja, mida olin mingi 2 nädalalt oodanud ning lisaks vaatas mulle õnnetu ja alandatu piinatud pilgul otsa UT tõlkekäsikiri, millega ma juba mitu kuud vahelduva eduga vaeva olen näinud... ja tegi niuc....

Mis te nüüd arvate, mida ma siis lõpuks õhtul tegin? Vale!

Mängisin hoopis :P

*Just oli mingi 28. aprill... unustasin ´publish´ vajutada :/