TrendZoom2005 Tallinnas

Õhkkond „Merineitsi” baaris konverentsikeskuse ukse ees on kõlksuvatest šampanjaklaasidest hoolimata natuke ärev, inimesed on elevil. Lõpuks uksed avanevad. Ootusärevalt sumisev saal vaikib, kui uksed suletakse ja suurtel ekraanidel saali seintel hakkab pulsseeriva muusika rütmis tukslema Goldwelli punane ruut. See mõjub pimedas ruumis üsna hüpnootiliselt. Siis kärgatab kõu ja kostma hakkavad loodushääled, roheline ja punane valgus mängivad üle lava ja esiridades istujatel. Publikust käib läbi ootusärev kahin kuid ei, veel ei juhtu midagi. Ehmatava lõvimöirgega džunglihääled kaovad ning maheda muusika saatel libiseb lavale tantsijatepaar. Ilus on, armas ja romantiline. Ning siis sammuvad meeleoluga sobivalt lavale esimesed kolm modelli – kõik blondid. Ja siis järgmised ja järgmised. Trend Zoomi selle aasta esimene kollektsioon Ethic Flow on ülimalt naiselik, pehme ja võiks lausa öelda, et sillerdav. Kõik valitud modellid, välja arvatud üks, on heledapäised, kuid nende juustes mänglevaid blonde toone on kokku kindlasti enam kui kümmekond. Pehmed üleminekud ja üksteisesse sulavad värvid muudavad juuksed liikuvaks ja elavaks nagu vesi.
Demonstratioonile järgneb lõikus laval - näidatakse kümne minuti jooksul ette, kuidas ja milliseid tehnikaid kasutades Ethic Flow-d tegelikult lõigata saab.
Prahvatava dixieland muusika saatel tormavad uuesti lavale tantsijad, seekord must-valgetes kontrastetes kostüümides ning hoogsale tantsunumbrile järgneb niisama temperamantne ja ehmatav teine kollektsioon Graphic Twist. See võtab kohati lausa hinge kinni – mõnel peal võib märgata lausa viit-kuut erinevat ja väga kontrastset värvi, paljusid eri pikkuse ja kujuga kihte ning veidrate nurkade all lõigatud tukki. Vapustavalt julge värvivalik rõhutab lõikuste ebasümmetriat veelgi. Ükski neist modellidest ei sarnane vähimalgi määral teisega ning tegelikult ei sarnane nad isegi iseendaga – sõltub, kas vaadata inimest paremalt või vasakult poolt, pilt erineb drastiliselt.
Kollektsioon on oma uudsuses ja radikaalsuses kohati lausa ehmatav. Kui modellide defileele järgneb jälle lõikusvoor laval ning staarjuuksurid selgitavad oma värve ja tehnikaid, on siit ja sealt peatvaatajate seast kosta ahhetamist ja vaimustunud äginat. Minu selja taga märkis keegi, et küll lõikaks ja värviks, kui ainult seda lubava kliendi leiaks! Tõepoolest – Graphix Twist on kollektsioon, milles juuksur võib vabalt väljendada kogu oma loomingulisust, mängulusti ja hullumeelseid ideid – kui vaid klient sellega nõus on.
Temperamentne hullutav tantsunumber „Wild Dance” juhatab sisse Trend Zoomi meestekollektsiooni Wild Deluxe, mida võib julgelt pidada show kõrgpunktiks. Oli raske uskuda, et laval kõndivad šikid ülikondades mehed on üldse eestlased – seksikad ja eksootilised, mehelikud ja samas kuidagi androgüünsed. Ka selles lookis domineerib ebasümmeertilisus ja vaimustav isikupära. Külgedelt lühikeseks aetud juustesse on mitmel modellil lõigatud põnevad ornamendid, mitmel olid juuksed ühelt küljelt või keskelt pikemaks jäetud ning millised värvid! Sügavtume must ja särav blond, ootamatult mõjuvad ploomlillad, purpursed ja rohelised aktsendid.
Aega hingetõmbamiseks aega ei antud – järgnes üllatus. Kuigi Trend Zoom 2005 koosneb põhimõtteliselt kolmest ülalmainitud kollektsioonist, siis oli pikkade juustega modellide rohkus andnud juuksevõluritele inspiratsiooni veel naljandakski kollektsiooniks, mis sai nimeks Free Style. Selles mängiti pikkade juustega. Kaks põnevat fantaasiasoengut sündisid laval otse pealtvaatajate silme all.
Lõpuks avanes võimalus näha kogu Trend Zoom 2005 kollektsiooni korraga, sest lavale tulid tagasi kõik modellid ning ka meisterjuuksurid ise. Aplaus oli lausa kurdistav.

Tegelikult oli ka väga lahe yritus ;P

PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts + Oxford-Gatwick-Tallinn

Ja siis juhtus midagi uskumatut. Arthur küsis, kas ma äkki sooviks näha mingeid Tolkieni asju, mis seal Bodleian Librarys kõik olemas pidid olema – alustades raamatute erinevatest trükkidest kuni käsikirjadeni. Kas ma tahan!? Mis kysimus see yldse selline on!? Nii saingi endale tema käendamisel kui magistriõppe student Oxford Library kaardi! Ja see polnud kõik – kohe suundusime edasi teatud lugemissaali, kus broneerisin endale järgmiseks päevaks aja ja koha ning tellisin lugemiseks mõningad manuscriptid. Jeekim... olin ma alles sellega hädas! Kas sina näiteks teaks kohe lambist, mida sa näha tahaks, kui ümmarguste prillidega inglasest raamatukogutöötaja sulle nõudlikult otsa vaatab? Nuhh, ytlesin, et näidake siis kirju. Millisest perioodist? Nuhh, ytleme, varasemad... sajandi algusest II Maailmasõjani näiteks...? Pandi kirja, suruti kätt ja öeldi tere tulemast homme. Karvad tõusid kõik selja peal pysti. Homme saan kõik Tolkieni kirjad oma higiste käpakeste vahele... õõvastav ;)
Peale seda oligi kell juba sealmaal, et läksime tagasi Arthuri juurde ning sõime õhtust. Selles yhines meiega naabrite kass (nimega Pig), kes ysna nõudlikult endale ka osa nõudis ja lõpuks end professori sylle väga koduselt magama sättis. Niii nunnu :) Õhtu päädis lühikese autosõiduga läheduses asuvasse kummituslossi. Nimelt olevat need varemed kunagi kuulunud ühele Richard III vasallile, kes ta siis reetis vi midagi. Ja loss põletati maha. Ning edasise damage viisid lõpule kohalikud talumehed – väidetavalt olevat lausa kolm ligiduses olevat küla sama hoone kividest ehitatud... Koht oli pimeduses ja kuuvalguses väga lahe, eriti kuna kohale pääsemiseks tuli kõndida läbi vanu haudu ja suuri keldi riste täis kalmuaia. Kummitusi kahjuks küll ei näinud, aga see pole ka ime – varemete vahel tormasid ringi mingid kasvatamata jõnglased, kes kiljusid ja kriiskasid ni, et endalgi tekkis tahtmine põgeneda...
* * *
Järgmine päev algas koti pakkimisega. Kurp oli. Kincaidid sõitsid Londonisse mingile päevasele etendusele ning viisid mind koos mu kodinatega Oxfordi missiooni lõpetama. Seal ma siis seisin, keset bussijaama, kott nigu käru sabas ja pidasin plaani, mida edasi teha. Täiesti ootamatult andis mulle ligi tunniks ajaks tegevust kotihoiu otsimine, milleks oli mingi erafirma bussijaama läheduses. Jeekim – oli see alles hoolega ära peidetud! Lõpuks sain sellega siiski hakkama.
Ja siis kimasin kohe raamatukokku. Suur oli minu pettumus, kui lubatud manuscriptide asemel anti mulle karbitäis filme ja õpetati, kuidas mikrofilmi vaatamise aparaati kasutada. Ehhh.... nii palju siis krabisevatest originaalidest minu käppade vahel. Aga huvitav oli ikkagi. Juba see idee iseenesest – olen Oxfordis, Bodleian Librarys ja loen Tolkieni kirju. Seda on raske kirjeldada, aga see oli vaimustav :D
Peale paaritunnist aparaadikruttimist kõndisin veel veidi mööda maja ringi ja läksin siis linna. Neilil oli õigus – Oxford oli imeilus. Kohutavalt maaliline, täis igivanu maju ja lugematuid vaimustavaid detaile. Liiklus oli väga tihe, suured bussid segi väikeste autode, jalakäijate ja jalgratastega tänavatel, mis ehk veidi laiemad kui Tallinna vanalinnas. Ja kõik toimis. Täitsa uskumatu, aga tõsi. Meil oleks samades oludes täielik ja absoluutne kaos valitsenud.
Inimesed olid äärmiselt lahedad, sõbralikud ja suhtlemisaldid. Minu T-särk kirjaga „Turn me on. Fcuk FM” teenis mulle koguni kaks õlut ühes ylipilaste kõrtsis Merton College kylje all (mis on muide väidevalt avatud aastatst 1242) ning mõned tähelepanuavaldused tänaval. Hehh, elu on ilus :) Tegin muidugi jälle hulgaliselt pilte, kammisin läbi paar raamatupoodi ja Virgini muusikakaubamaja ning oligi käes aeg Gatwicki ekspressi peale minna.

Oxford-Gatwick-Tallinn
Tõmbame siis otsad kokku. Ärasõit. Ronisin bussi ja seekord õnnestus seada end sisse kohe esimesel pingil, kust avanes hea vaade teele. Tegelikult oli see küll suhteliselt mõttetu, kuna inglaste loll komme kõik teeääred hekkidega palistada teeb igasuguste võimalike vaadete nautimise praktiliselt võimatuks. Bussiga oli tegelikult veel enam-vähem, kuna see oli nii kõrge, et mõnes kohast nägi yle hekkide. Autoga oli küll umbes sama hea sõita kui tunnelis – mitte midagi ei näe. Selle eest on vahel jälle üht-teist tee peal :) No igatahes huvitavam kui magada.
Gatwicki jõudsin parajalt ca poolteist tundi enne lennuki väljumist. Aga tegelikkuses selgus, et teada polnud isegi veel väravat, kust lennuk välja peaks minema. Istusin ja ootasin. Ja lugesin ja ootasin. Ja tatsasin ringi ja ootasin. Olin oma raha nii põhjalikult ära kulutanud, et ei saanud endale isegi mingit Maci einet lubada, muust söödavast rääkimata. Viimased Oxfordis tehtud õlled kõhust juba ammu kadunud, kombineerin viimaks endale pisikese purgi Pringles krõpse ning pudeli Eviani – raha pole eluski nii otsas olnud vist... Kümme minutit enne lennuki plaanikohast väljumist teatati lõpuks ka värav, mis muidugi asus kusagil kilomeetri kaugusel mööda tyhje koridore. Nujahh. Klappadi-klappadi-klappadi. Seal sai veel oodata, enne kui peale hakati laskma, aga lõpuks olime siiski õhus ja teel kodu poole.
Lennukisse tatsates ajasin kaela innukalt õieli, et ega ometi... et äkki jälle Helen tööl... aga ei. Nojah. Ega kogu aeg ei saagi vedada. Minu kõrval istusid kaks tädi (kellest üks selgus hiljem jutu järgi olevat mingi üliõpilane ja teine tema ema), kes sõid pidevalt banaani, mille lõhn mul juba poole tunni pärast kõik kõhus keerama pani. Öäk. Siiamaale peale seda reisi pole tahtnud seda puuvilja nähagi. Yritasin raamatusse süveneda ja see polnudki väga raske – kui nad lõpuks tukkuma jäid. Olin Oxfordist kaasa ostnud Lewise kolmeloolise kogumiku Narnia lugudest („The Magicians Nephew”, „The Lion, the Witch and the Wardrobe” ja veel mingi lugu, ainult £3), millest esimene lugu sai lennukis ka läbi loetud. Nujah. Oli kah. Hea lihtne lugemine, suurepäraselt sobiv nooremale vanuseklassile keele õppimiseks. Aga ainult lastelugu, ei midagi enamat. Lootsin, et edasi läheb paremaks.
Lõpuks ometi Tallinn! Rahvas valgus rahulikult lennukist välja pagasit ootama. Kaks minu kõrval istunud tädikest tormasid kohe esimese pingi poole ja istusid ohates. Jäin neid vist ammulisui vahtima – see paaritunnine lennukis sitsimine oli nende istmikunärvi ikka veel rahuldamata jätnud... Njahh. Inimvõimetel ei ole piire, tõepoolest.
Otse loomulikult väljas sadas. Aga tulilind oli endiselt kiire ja koju jõuda oli oi kui hea :D

THE END

PK7: Watchful Eagle and a Pint

Nunii – raffa tungivatele soovidele vastu tulles the saga continues ;) Tegelt on ka juba viimane aeg, sest yx ja teine asi hakkab mälus juba ähmastuma – skleroos, mis teha :(
Niisiis – pyhaba oli siis see kurb lahkumispäev. Kui Murakas oli juba läinud, käisin veel päris mitmes loengus. Hollandlaste blokk muusika, laulude ja erinevate loengutega oli päris lahe. Professor Renee Vink Leideni ylikoolist rääkis Tolkieni haldjate surematuse idee seostest Simone de Beauvoir vaadatega, eriti nagu väljendatud raamatus "All Men are Mortal". Asi oli ysna intrigeeriv. Nagu yks vanem daam tabavalt raffa hulgast märkis, on surematute suhe surelikega (ehk siis haldjate ja inimeste vaheline armastus) võrreldav inimeste ja nende lemmikloomade suhtega. Et kuigi me pole surelikud, siis kassi vi koera vaatevinklist see peaaegu nagu nii on. Ja kui koer sureb, siis sa nutad – aga võtad varsti uue. Ja siis ta jälle sureb, aga sina elad muudkui edasi ja võtad jälle uue. Vat siuke lugu :) Et nii raske on armastada neid lühiealisi, kes oma iseka ärasuremisega sulle pidevalt haiget teevad...
Viimane loeng, kuhu enne bussi peale minekut sattusin, oli mingi Viini ülikooli professor, kes rääkis Tolkieni kirjanduslikest allikatest. Džiisus kraist! Midagi nii igavat ja trafaretset polnud ma terve selle ürituse jooksul kuulnud :(. Pooled Ordu liikmed suudavad seda teemat raudselt märksa sisukamalt ja huvitavamalt käsitleda. Kohe kahju oli, et see lõppnoot, niiöelda, nii lahjaks jäi. Igatahes tulin sealt tulema, tegin armsaks saanud Sacks of Potatoes-s veel viimase õlle Birminghamis ning taxi viis mind ära bussijaama. Ja juba olingi Oxfordi poole teel, kus mind ootas ees professor Arthur Kincaid, minu endine õppejõud EHI-s, kes oli ka kaitsmisel mu oponent :)
Kincaidi maja oli lihtsalt vaimustav. Osa sellest väidevatalt lausa 400 aastat vana ja seda võis täitsa uskuda. Madalad palklaed ja maakiviseinad, ning hoomamatustes kogustes raamatuid. Kaminate kohal mõõgad ja keskaaegset vurfi tulirelvad. Nurgas lahe naljakas kassikujuline taburet :) Külluslikult rohelises hoovis pisike tiik ja palju skulptuure, väga maaliline. Ühes aia servas vähemalt 10x3 meetrit bassein, kaetud nutika klaaskatusega. Väga šeff. Mulle anti kasutamiseks pisike kylalistetuba teisel korrusel, mis jäi just sellesse kõige iidsemasse majossa. Sellel polnud yhtegi sirget seina. Lagi jooksis ühest nurgast kõvasti allapoole ning põrand oli ka täitsa kaldu – voodi kõrval seisev massiivse puukirstu üks ots seisi igatahes konstantselt õhus. See oli absoluutselt vaimustav. Ja ma magasin nagu nott – üle pika aja. Nagu oleks koju jõudnud :)
Kuna ka minu võõrustajad olid eelmisel päeval vahetult enne minu saabumist jõudnud tagasi pikemalt reisilt, põõnasin hommikul rahulikult lausa üheteistkümneni, enne kui liikumist hakkas kostma. Kerge hommikueine ja juba olimegi teel Oxfordi poole, mida Arthur nii lahkel oli nõus mulle näitama. Olin üsna põnevil – paar päeva varem oli Neil the Journalist seda reklaaminud kui Inglismaa kõige kaunimat linna. Pluss see, et tegelikult elas seal ju kogu oma elu ka vanameister Tolkien ise ning tema hauale tahtsin ka kohe kindlasti minna.
Väga sobivalt jäigi Wolvercote Cemetery Põhja-Oxfordis meile otse tee peale. Väga nunnu koht. Korra vajus lõug töllakile rinnale, kui professor süüdimatult autoga otse surnuaeda sisse sõitis – pistis, et seal saigi päris edukalt teatud ulatuses ka autoga kurseerida. Veider. Aga nohh, miks mitte. Vanameistri haua juurde juhatavad viidakesed teel algasid juba väravast ja nende abil leidsime koha kenasti üles. Esimene mulje oli... eee.. pettumus. Hauaplats oli pisike ja karvakasvanud. Tegelikult tundus see isegi lausa nagu hooldamata olevat. Kuigi ilmselt siiski mitte – pigem oli see mulje ehk taotuslik? Hauakivile lilli pannes hakkas juba silma imelikke detaile – kõikjal taimedel, mullal ja kivide vahel võis näha erinevaid münte ja ehteid, paari karvast mänguasja, sellele lisaks veel kokkumurtud kirjakesi ja isegi paar Tolkien 2005 konverentsi pliiatsit. Nujah. Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Arthur ei suutnud ka naeru tagasi hoida – hiljem ära sõites täheldas ta ilmse rahuldustundega, et kõik mündid oli välismaist päritolu. Inimesed on ikka veidrad – kas haud on mingi soovikaev vi, et sinna raha loopida? Ja kirjad – kamoon, milleks ometi!? Ehtetest ma saan veel aru kuidagimoodi. Karvaste mänguloomakeste esindus koosnes üsna räpasest lambast ja kotkast. Hea küll, kotkas Tolkieni haual on veel kuidagi mõistetav – noble bird of Manwe vi mis iganes, valvamas üle kirjaniku viimase puhkepaiga.... mmm.... morantiline. Aga milleks lammas? Kotkale toiduks vibolla?
Edasi tuuritasime mööda linna ringi – kui professori kergelt hullumeelset ja surmapõlgavat sõidustiili tuuritamiseks võib nimetada. Minu mulje põhjal yritas ta teisi juhte lihtsalt segadusse ajada ja see paistis tal hästi õnnestuvat ;) Kui ma esimesest ehmatusest jagu sain ja sõrmed polstrist lahti julgesin lasta, võis seda peaaegu nautida – omal kombel. Igatahes õnnestus mul näha ära C.S Lewise maja ja selle selle kõrval asuv Wildlife Park (mis tähendas pisikest metsasalu ja hiigelsuurt karjamaad), kus nad Tolkieniga olid omal ajal tihti jalutamas käinud ja oma teoste üle mõtteid vahetanud. Ehk siis üks võimalikke Keskmaa landscape. Sellele järgnes Tolkieni linnamaja, kus ta elas „Sõrmuste Isanda” kirjutamise ajal 50ndatel. Tol ajal olevat see olnud üks Oxfordi odavamaid rajoone ja linna serv – nüüdseks aga praktiliselt kesklinn. Lõpuks õnnestus ka auto kuskile kavalasse hoovi parkida – mingi kirikukolledži mingi maja. Arthuril seal parkimisluba kyll ei olnud, aga ta ytles, et need inimesed seal tunnevad teda ja pani aknale kirja, et ta näitab foreign studentile linna ja aitäh parkimiskoha eest. Lahe :D Kahju, et need asjad meil kuidagi niimoodi ei tööta.
Vaevalt olime kõrvaltänavast välja jõudnud, kui juba ma nägingi seda – The Eagle and Child kõrtsi silti. Juhhuuu!!! Tegin sellest vähemalt 127 pilti ja sees umbes samapalju. Kuna lõunaaeg oli käes, siis otsustasime seal ka süüa. Võtsin Shepard´s Ale Pie, mis kujutas endast ülimaitsvat ja rikkaliku veiselihaga täidetud pirukat (nagu selgus pärast). Arthur küsis, kas ma tahan õlut pindi vi pool. Mille peale ma jäin mõtlema, et kas sobib ikka kohe terve pint... Seda kõhklust tõlgendas ta täiesti omal viisil – „Oh, now, you don´t know what the pint is!” . Langetasin malbelt pilgu ja võtsin pool. Sättisime ennast sisse just sellessamas nurgas, kus inklingud kunagi koos istusid. Tunne oli megalahe – vibolla oli Tolkieni tagumik just sellesama koha peal, kus minu oma praegu!
Ülejäänu pean lühidalt kokku võtma. Pärastlõuna möödus mööda erinevaid kolledžeid traavides. See linn praktiliselt neist ainult koosnebki. Neid on palju, nad on suured ja jubeilusad. Kõige põhjalikumalt kammisime läbi muidugi Exteri, kus Tolkien õppis ja Mertoni, kus ta hiljem töötas. See kõik on tõepoolest hirmilus ja võimas. Põhimõtteliselt ei tunud suures osas ka vestlusest midagi välja, sest ma ainult ohkisin katkematult vaimustusest iga uue avaneva vaate üle ning pildistasin meeletult nigu jaapani turist. Lõpuks läksime ka Oxfordi suurimasse ja ka ühesse tuntumasse Christ Church Collegesse, kus õnnestus ära näha dining hall, milles filmiti Harry Potteri filmi Sigatüüka vastavad stseenid. Kohutav, kui palju seal raffast oli... Aga koht ise oli muidugi tõeliselt impressive. Selle college juurde kuulus ka väga suur aed (kuhu ma pääsesin tänu sellele, et Arthur oli selle kooli kasvandik ja võis minna kõikjale, kuhu tavalised turistid ei pääsenud :P) ja sealt edasi lausa heinamaad, mis siis vahel linnarahvale jalutamiseks avati. Sealtsamast paistsid ära ka nii Exteri kui ka Mertoni kolledžid. Täiesti uskumatu, et selline vaade võib sulle avaneda keset linna 8)

Stay tuned for PK8: In which I am all over Tolkien´s manuscripts

Laibach – the Father of Rammstein

Kontser oli vägev. Ma ei väsi seda kordamast. Keegi kuskil ütles, et parem kui Rammstein - omal moel jah, olen täitsa nõuz. Mina ei oodanudki sellist lavashowd nagu sakslaste machobänd pakub, kuid asi oli ikkagi märgatavalt muljetavaldavam kui oskasin oodata. Valgusmäng oli viimase peal ja kindlasti aitas kaasa ka see, et RockCafe saal on mõnuzalt väike ja hubane – tundus, et bänd on just täpselt käeulatuses... Ja Milan Fras on veel palju jõrmim mees kui Till Lindeman - ah, mis ma ajan – isegi Laibachi trummitydrukud on jõrmimad ;)
Pärast muusikaorgiat suundusime Madisega edasi RockStarsi, kus toimus siis afterparty ja kuhu olevat lubanud ka bändimehed ise tulla. Mida kahjuks ei juhtunud :( Aga väga lõbus oli sellegipoolest :) Tegelikult on Rockcafe (nagu ka Woodstocki) kontingent alati koosnenud väga meeldivatest ja lahedatest ja erilistest ja teistmoodi inimestest, kelle vähesuse üle ka sel ööl kurta ei saanud. Baaridaamil oli käed-jalad pidevalt tööd täis ja tantsujalga sai kah ohtralt keerutada. Muusikavalikut hakkas dikteerima Krista, keda võib ehk õigusega pidada Tallinna industriaalikute esifiguuriks. (Pildil valik Tallinna & Tartu raffast.) Oi kuidas raffas ta pilli järgi tantsis! :D