Varraku pooleli jäänud sarjadest

Sattusin (vi noh, mis sattusin, läksin ikka täitsa teadlikult, isegi kalendris oli kirjas) teisipäeva õhtul Apollo Kirjandusõhtule, kus Mario Kivistik ja Juhan Habicht rääkisid Martini “Troonide mängust”. Päris huvitav oli, üldist juttu fantasy’st ehk isegi rohkem kui kõnealusest raamatust, kuna Habichtil polnud romaanivõistluse tööde vahel lugemiseks lihtsalt aega saanud. Kui tõtt tunnistada, olen mina asjade sellise käiguga isegi väga rahul, kuna Martin on enivei kergelt ülehaibitud. Aga see selleks.

Vahva oli see, et kohal oli ka Krista Kaer, kes Habichti kerge torke peale pooleli jäänud sarjade kohta sõna võttis ja teatas kokkuvõtlikult järgmist, mis peaks iga fantasy-sõbra rõõmust hüppama panama J

G. R. R. Martin – ilmub kõik, mis on ja mis tuleb.
Robin Hobb – tulevad kõik üheksa raamatut (The Farseer Trilogy, The Liveship Traders Trilogy ja The Tawny Man Trilogy). Nentis ka, et nõudmine Hobbi järele on ikka veel suur. Tõenäoliselt antakse esimene raamat ka uuesti välja, sest kõik ülejäänud tulevad originaalkujunduses.
Frank Herbert – “Düüni” eellugusid välja ei anta, sest see on rämps.
Roger Zelazny – Amberi-lugude järgmist viit ei tule, sest need on väga palju nõrgemad kui esimesed.
Anne McCaffrey ja Michael Scott Rohan – sarju ei jätkata, sest nende teoste vastu tundis huvi ümbes 500 inimest, järelikult ei ole suuremat publikut.
Orson Scott Card – selle kohta ütles Habicht, et ta ise loobus, kuna vajuvad ära.
Lois McMaster Bujold – uus tulija.
Sergei Lukjanenko – Dozorid on praegu otsustamisel. “Peegelduste labürint” läks hevasti, ilmselt ei olnud see see, mida Lukjanenkolt oodati, eriti peale filmi.

Vaat siuke lugu.

Muusast...

Igal pool on juba kirjutatud, mis ma siis ikka enam... Lisan lihtsalt, et võttis ikka verd, higi ja pisaraid küll. Ja hulgaliselt ülikalleid ja taastumatuid närvirakke, otse loomulikult. Järgmine tuleb ilmselt kah raskelt... ja ülejärgmine.. ja siis veel number peale seda. Aga siis läheb ehk juba kergemaks - asjad loksuvad paika.
Kes veel ei tea, siis lugegu:
Muusa, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Eesti Postimees ja veel kord Eesti Postimees ning muidugi Kivisildniku blogi.

Ja tellige inimesed, tellige!!!

Kui kellelgi on sellist oivalist lugemismaterjali nähes raske alustada, siis võin soovitada, millest: minu isiklikud lemmikud on Kivisildniku "Eesti vaalad vajavad kaitset", Tristan Priimäe "Põhja konna kõhus", Dagmar Reinolti "Võlur filmimaailmas", Liisa Triin Vurma lugu Dracula filmiplakatitest, Kirke Erti "Muusikamaitse", Mammuti koomiks, Tanel Veenre lugu meisterkuduja Marust ja Anu Aaremäe intekas Marek Strandbergi ning Anu Lensmendiga karusmahkadest. Sellele viimasele annab loomrõivlejate liikumise vaatepunki lisamine veekl eriliselt sürri hõngu :D
Ja teate - kui lugeda ei viitsi, vaadake pilte! Ausalt. Jube ilusad/lahedad. Rebane võitis absoluutselt kõigi südamed.

Little touch of H. P. P. Lovecraft

Uus raamat, mille kallale asusin on ikka kohe hea. Tõlkimine läheb lausa ludinal ja ei olegi veel igav hakanud, nagu tavaliselt töö mingis faasis ikka juhtub. Tegelikult olen muidugi veel üsna alguses, aga kuna olen jõudnud loo juba eelnevalt läbi lugeda, siis tean juba ette, et seekord tüdimust ei tule - "Alaizabel Grey" on lihtsalt liiga hea. :)

"The Haunting Of Alaizabel Cray is a Gothic horror/fantasy about an alternate Victorian London overrun by the wych-kin, daemonic creatures that have rendered the city uninhabitable south of the river, and which stalk the streets after dark. When Thaniel Fox, a young wych-hunter, finds a mad girl wandering the streets in the middle of the night, he is moved by pity to take her home; and in doing so, he becomes embroiled in a plot that reaches into the highest levels of government, and into the darkest depths of the wych-kin's world," kirjutab autor oma kodulehel tutvustavalt ning keda huvitav, võib sealt ka väljavõtteid leida.

Väike tõlgitud lõik ka, et asjast aimu anda.
Võibolla oli ta uinunud, võibolla mitte. Seda oli raske öelda. Libisedes otsekui lutsukivi üle teadlikkuse pinna, ei teadnud ta, kas oli tõesti und näinud või vaid korraks tukastanud, kui uuesti äkilise hirmuga silmad avas.
Üleval laes oli midagi.
Alaizabeli hingamine peatus paanikas. Toas oli pimedamaks läinud, ta oli selles kindel. Varjud olid tihenenud ja lämmatanud kogu valguse, ning oli läinud nii külmaks, et hingeõhk paiskus õhku kiirete pilvekestena. Kuid isegi selles pimeduses suutis ta näha veelgi mustemat varju, üüratut laeni küündivat kogu, mis seisis voodijalutsis ja kummardus tema kohale, klompi keha võtnud pimedust, millest hõngus pahatahtlikkust. See võimatult suur, laialivalguv, näota, õõvastav ja liikumatu kohalolu halvas ta hirmuga.